KALEV NURK: võin tänavu aja maha võtta, sest kolleegid on mul tublid

Kalev Nurk näitab viinamarju, mis hakkavad küpseks saama. Teisel viinapuul kõlbavad marjad juba süüa. Foto: Peeter Kümmel

43 aastat põllumehe ametit pidanud Kalev Nurk nendib igal sügisel, et kui vahepeal süda üles ei ütle, külvab ta kevadel jälle.

Kalev Nurk on Tarvastu mail põldu hariva ja karja kasvatava osaühingu Karpo juhataja alates selle loomisest 1993. aastal. Tema käe all on ettevõttest saanud kindlalt jalgel seisev põllumajandustootja.

Nurk on sündinud 57 aastat tagasi Karksi-Nuias ning peab ennast mulgiks. Hiljem elas ta Helmes, mis on samuti üks mulkide keskusi.

Põllumehe leiva valis Kalev Nurk juba noore mehena, kui läks Antsla tehnikumi agronoomiks õppima. Järgnesid teenistus Nõukogude armees ning õpingud põllumajandusakadeemias, ikka agronoomia erialal.

Esimene töökoht oli Nurgal Nõos, kus ta elas kuus aastat ning kust leidis endale abikaasa.

«Nõos oli suur majand ja tööl tuli käia 46 kilomeetri taha. Muud ma ei saanudki teha, kui ainult sõita,» nimetab Kalev Nurk ühe Nõost lahkumise põhjuse. Teine põhjus oli see, et talle pakuti Viljandimaal tollases Vambola kolhoosis agrokeemiku tööd ning ühtlasi ühepereelamut.

«See oli tollal kõva sõna,» lausub ta. Samas majas elab Nurga pere praeguseni, kuid aastate jooksul on peremees seda kõvasti ümber ehitanud ja avaramaks teinud.

Kolhoosist osaühinguni

Kui Leontine Kallas Vambola ühismajandi peaagronoomi ameti maha pani, astus Kalev Nurk tema asemele. 1993. aastal läks kolhoos hingusele ja selle 15 üksust pidid ise toime tulema.

Nurga sõnul oli teistes majandites lihtsam, sest seal olid kõikvõimalike ametimeestega osakonnad, osaühingud loodi nende alusel ja spetsialistid olid kohe võtta. Vambolas aga pidid karjabrigadirid firma juhtimist õppima hakkama.

«See oli šokk, kui tuli pea ees kapitalismi hüpata,» meenutab mees.

Kalev Nurk kiidab neid, kes suured majandid alles jätsid, eriti järva- ja jõgevamaalasi.

«Meil olid Kõpu mehed pärast kolhoosikorra lõppemist kõige kehvemal järjel, aga vaadake neid nüüd: kõik laudad on loomi täis!» räägib ta ning lisab: «Suurel põllumajandus-ettevõtel oli võimalik masinaparki ja tööjõudu paremini ära kasutada.»

Et Karpo sai alustuseks kartulihoidla, oli tema esimene ala kartulikasvatus. See köögivili andis firmale ka nime: sõna esimene pool tuli eestikeelsest «kartulist» ja teine ingliskeelsest potato’st.

Kartulikasvatuse lõpetas Karpo alles 1999. aastal. Vahepealsesse aega mahtus tärklise tootmine Tarvastu jõe kaldal asuvas tehases.

«Meil jäi palju praakkartulit üle ja otsustasime tärklisetehase ära osta. 1995. aasta aprillis lõime erastamisagentuuris Väino Sarnetiga käed ja 3. mail tehas juba töötas,» jutustab Nurk.

Tärklis ei tasunud ära

Tärklise tootmisele tegi lõpu 1997. aasta rikkalik kartulisaak Euroopa Liidus. Nimelt ujutasid endise Ida-Saksamaa alal töötavad tehased Eesti üle odava tärklisega. Selle kilogramm maksis vaid viis krooni, Karpo aga oleks niisuguse hinna korral kahjumisse langenud.

Kalev Nurk käis konkurentsis püsimiseks ministeeriumis tärklisekilo kohta kahte krooni toetust küsimas, kuid sai eitava vastuse.

«Kahjumiga polnud mõtet tegutseda, nii et pidime tehase seisma jätma. Inimestest, kes tööta jäid, oli muidugi kahju. Kiristasime hambaid, sest 1999. aastani tuli erastamisagentuurile maksta, aga võib-olla läks isegi õigesti: kartuliturg üha kahaneb, sest inimesed söövad makarone ja banaani,» kõneleb Nurk.

1994. aastal pani Karpo Soel käima õmblusettevõtte, et kohalikele noorikutele tööd pakkuda.

«See oli pea ees vette hüppamine ja firmast ei tulnud midagi välja,» tunnistab Nurk. «Õmblustööd tegime allettevõtjana Tallinna firmale: naised õmblesid Soome tarvis naisterõivaid. Paraku läksid transpordikulud liiga suureks.»

Et Karpo hakkas tegelema seemnevilja kasvatamisega ja seemnejäägid oli tarvis ära kasutada, ühines ta 1997. aastal Mõru farmiga ning hiljem ka Vardja karjalaudaga.

Ennustas piima tarbimise kasvu

«Minult küsiti tollal, mis ma mässan — oli ju aeg, kui tööstused olid piimatootjatele võlgu. Ütlesin selle peale, et kunagi peaksid hiinlasedki piimatooteid sööma hakkama. Kümme aastat andis oodata ja nüüd on see aeg käes, kui tarbimine kasvab ja piima hind tõuseb,» muigab Kalev Nurk oma ennustuse täitumise peale.

Ta lausub, et kui nad Vardja lauda endale said, kasvas selle katusel võsa, nüüd aga on laudas uhke tänapäevane lüpsiplats.

Osaühing Karpo kasvatab praegu 1200 hektaril rapsi, kaera, otra, nisu ja rukist. Mõnda aega katsetas ta ka tritikuga, ent siis loobus sellest kultuurist.

Kalev Nurk meenutab kerge muigega 1998. aasta vihmast suve. Et samal aastal oli Tarvastu poldril pumbajaam seisma jäetud, oli järveäärsetelt põldudelt saagi kättesaamisega tegu.

«Rääkisin Heino Laiapeale, et kuna mul on riigiga maakasutusleping, pumbajaam aga jäeti seisma ja vesi ei lase kombaine põllule, nõuan ma riigilt kahte miljonit krooni. Tema kirjutas sellest lehes ja lugu pani põllumajandusministeeriumi kihelema, et kunas Nurk raha nõudma tuleb. Mina lõikasin vilja ikkagi ära, kuigi põldudele jäid sügavad rööpad, ja ausa põllumehena raha küsima ei läinud.»

Viimastel aastatel pole poldril asuvate põldudega muret olnud: Võrtsjärve veetase on langenud ja sügavad kuivenduskraavid juhivad vee ära.

Kalev Nurk peab teraviljakasvatust vajalikuks ja perspektiivikaks valdkonnaks.

«Kunagi ütles peaminister Tiit Vähi, et sellel pole mõtet — las Lõuna-Prantsusmaa kasvatab. Nüüd aga läheb meie vili vagunite ja laevatäite kaupa Euroopasse, sest seal on põuad ning üleujutused. Põllumajandus peab Eestis alles jääma — süüa tahavad ju kõik,» arutleb ta.

Nurk nendib heameelega, et Eesti põllumajandustootjad on tugevaks saanud. «Tootev tööstus on konkurentsi tõttu raskustes, näiteks hiinlased on meie kergetööstuse viimasele piirile viinud. Hästi läheb ehk vaid ehitusmaterjalide tootjatel. Meie majanduses on palju haavatavat. Lausa tobe on see, kui majandusnäitajatelt on esirinnas mittetootvad ettevõtted, nagu kasiinod, pangad ja SMS-laenude pakkujad, kes võtavad ainult raha.»

Oma töötajatega on osaühingu juhataja rahul, kuid tõdeb, et keerukad ja kallid seadmed nõuavad õppinud põllumeest, keda on paraku raske leida.

Hiljutise operatsiooni järel on Nurk aja maha võtnud ning tegutseb oma majapidamises. Ta ütleb, et polnud kuus aastat puhanud. Hommikuti käib ta siiski kontoris, et paberitööga tegelda.

«Kolleegid on mul tublid — saavad kõigega hakkama,» kiidab ta.

Mesilased ja iluaed

Kalev Nurga üks hobisid on mesindus: nestet kannab tal kokku 20 mesilasperet. Mees meenutab, et 1990. aastal selle alaga alustades ei teadnud ta neist suurt midagi.

«Sain Kärstnast kolhoosi mesilast kaks peret. Mulle öeldi, et pean neid toitma hakkama. Mõistagi olid mesilased näljased, kui ühes kohas on 70 taru koos. Viisin pered enda juurde ja juba teisel päeval oli kärgedes korjet näha,» räägib ta.

Praegu on mesiniku hoolealused mitmes kohas laiali ja tassivad veel magusat kraami tarudesse. Peremees on selle tarvis leiutanud vurri, milles kärgi paneb pöörlema elektritrell. Vurritamiseks on tal kogunisti eraldi hoone.

Nurga pere kodu ümber veerandil hektaril on ka ilu- ja viljapuuaed ning aiamaa. Küsimusele, mida nad kasvatavad, vastab peremees: «Lihtsam on üles lugeda, mida me ei kasvata,» ja täpsustab, et kõik perele suupärased viljad tulevad oma põllult ja aiast.

Need on tervislikud, sest väetisi ja mürke Nurgad ei kasuta. Põllurammu annab kompost ja kartulimardikad lihtsalt korjatakse ära.

«Mul on väga tore proua, kes kasvatab lilli ja põõsaid. Mina ainult aitan jõudumööda,» kiidab Kalev Nurk. Aia õiterohkus on selle tunnistuseks.

«Kahju, et liiliad ära on õitsenud. Vahepeal oli nende lõhna kõikjal tunda,» lausub peremees ning näitab puid, põõsaid ja lilli, mida aedades harva kohtab. Teiste seas osutab ta hallile pähklipuule, põõsasmaranale ja riitsinusele.

Ta juhib tähelepanu ka «Meelise» õunapuule, mille võra ta ise madalaks on kujundanud, ning posti ümber väänlevatele viinapuudele, mille marjad juba süüa kõlbavad.

Abikaasa Õiega, kes õpetab Tarvastu koolis inglise keelt, on Kalev Nurgal seljataga 30 aastat kooselu. Peres on kaks last: tütar Kaire on Ahja raamatukogu juhataja ja poeg Kalle jätkab magistrantuuris sotsioloogiaõpinguid.