Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LUGESIN DELFIST sellest Paabeli segadusest, mille Viljandi köisraudtee idee lahti on lainetanud. Mõni mõte, olgu siis pro või contra on isegi asjalik ja realistlik.
57 arvamust on Delfis köistee vastu ja 12 selle poolt. Suurem osa neist ei jõuagi aga köieni, vaid on hoopis hädas lägalehaga.
KALDUMATA irooniasse, leian, et köisraudtee võiks kõne alla tulla, kui selle teine ots viiks paika, mis oleks huvitav nii argipäeval kui pühapäeval, mõni kena väljasõidukoht nii talvel kui suvel. Ja varsti hakkaksid inimesed sinna võib-olla turuplatsi nõudma. Talvel võiksid köisraudteed kasutada nii suusatajad kui turulised.
SAMAL AJAL ARVAN, et väiksema investeeringuga võiks veetorni lifti ja kohviku teha ning see erakordselt põnev ehitis pakuks järve imetlemise võimalust ilma köisraudteeta. Olen kindel, et raha jääks üle ka lägahaisu küsimuse lahendamiseks.
Kui kaua laseb linnavalitsus Viljandit seaessuga mõnitada? Kui mina viimased viis korda Viljandis viibisin, jäi mu nina õnneks küll sellega rikastamata.
MA EI TAHA NORIDA, uriseda ega oponeerida. Koorijuhina on mulle hoopis kodusem ülesanne helitöö kõikide viisakate interpretatsioonivõtetega kuulajale meeldivaks teha. 90 korral 100-st on see mul ka õnnestunud.
Mulle meeldiks hulga rohkem leida vastus küsimusele, miks riik mõne oma ametiasutuse Viljandist mujale viis. Selle küsimuse esitasin ka siin külas viibinud peaministrile ning soovitasin püstitada Sinimägedesse muinasaegses mundris eesti kuldsõduri kuju.
Teatavasti andsid Sinimägede lahingud paljudele päeva-kaks mõtlemist, kas minna või mitte minna. Ja mida valusam rindeuudis kisendas raadios, seda kindlamaks muutus otsus mitte jääda kommudele võiduteiba otsa praadimiseks.
TÄNAPÄEVANI kurnab mind süütunne, et Punaarmee käest pääsemine oli paljude mõttes, aga vähesed leidsid oma jala alla paadipõhja.
Viljandis Männimäel oli Punaarmeesse mobiliseeritud ja siis Ilmeni kandis sakslaste poole pääsenud eesti poisse punaarmeelasena sõjavangis. Nendelt kuulsime, et armee oli tegelikult kahe tule vahel: ühel pool sakslased, keda pidi ründama, ja selja taga politrukid, kui nad küllaldase proletaarliku vaimustusega ei jooksnud sakslaste kuulivihma sisse.
Nüüd läheb see köietants juba liiga pikale. Vanainimese asi: anna jutuots pihku ja muudkui kerib edasi.