Tänavu suvel möödub kakskümmend aastat sellest, kui rühm Tartu loodusmaja ornitoloogiaringi poisse esimest korda Vaiblas linde rõngastas.
Võrtsjärve-äärses Vaibla roostikus käib juulis ja augustis suur linnupüük
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1987. aastal pani seltskond 13—15-aastasi noori Heinrich Veromanni eestvedamisel Võrtsjärve põhjakaldal püsti telklaagri. Poisid sättisid roostikku ka mitukümmend võrku, mille nad olid kevadel valmis meisterdanud. Nii sündis Vaibla linnujaam.
Selle loomise ajend oli Euroopas käivitunud roolindude rände uurimise programm «Acroprojekt». Eestis otsiti kohti, kus roostikus elavaid linde rõngastada, ja Võrtsjärve põhjakallas leiti selleks sobivat.
Projekti kestmise ajal tegutses Eestis üle kümne roostikus asuva linnurõngastamisjaama. Praeguseks on neist alles kaks: Vaibla, mis asub sisemaal, ja Pulgoja Häädemeeste rannaniidul.
Tegelikult tekkis Vaibla linnujaama töös pärast 1993. aastat seitsmeaastane paus. Poistel oli vaja oma elus olulisemad asjad korda ajada ja linnurõngastamise harrastus jäi tagaplaanile. 2001. aastal otsustas rühm ornitoloogiaringi vilistlasi kunagist tegevust jätkata.
Puhkuse veetmise vorm
Kõlab küll uskumatult, kuid Vaiblas käivad praegu roostikulinde rõngastamas needsamad poisid, kes kakskümmend aastat tagasi sinna oma madratsite ja magamiskottidega laagrisse asusid. Õigemini on nad nüüd juba mehed, kes töötavad eri elualadel. Elukohaks on enamikul jäänud Tartu.
Linnujaamas käib seitse põhilist rõngastajat, neist viis on kunagised Tartu loodusmaja kasvandikud ja kaks nende nooremad järgijad. Ülejäänud loodusringi liikmed püüavad suve jooksul vähemalt korra Vaiblast läbi hüpata.
Lindude püügihooaeg kestab Vaiblas tavaliselt juuli keskpaigast augusti teise pooleni, olenevalt sellest, millal rõngastajatel on võimalik seal käia. Tegemist ei ole organisatsiooni ega palgatööga. See on pigem puhkuse veetmise vorm, kus linnuvaatluse harrastus on ühendatud tänuväärse uurimistööga.
Meeste eesmärk on vaadata, kuhu Võrtsjärve roostikus elavad linnud rändavad ja kui vanaks nad elavad. Andmed edastavad nad Matsalus asuvasse rõngastuskeskusse, kus peetakse arvet Eestis rõngastatud lindude ja siit leitud rõngaste kohta.
Tänavu 5. augustiks oli Vaibla linnujaamas rõngastatud 56 371 sulelist 102 liigist.
Parima saagi saab varahommikul
Selleks, et saada ettekujutust linnujaama tööst, tuleb seda oma silmaga tunnistama minna. Meie käisime Vaibla võrkudest saaki korjamas 3. augusti varahommikul.
Harrastusornitoloog Margus Ots, kes tavaelus peab maaülikooli rektori nõuniku ametit, oli linnuhuviliste kuuri juures stardivalmis ning otsis sealt hädalisele ka retkeks vajalikud säärikud. Ta selgitas, et roostikus võivad vesi ja muda vahel ulatuda poolde säärde, nii et kergemate jalanõudega sealt läbi ei pääse.
Juba ammu ei ela linnujaama meeskond telkides. Neile kuulub ühetoaline korter endises metskonna majas. Just sinna kutsuti poisid ka esimesel aastal varjule, kui tugevad vihmavalingud telklaagris olemise märjaks tegid.
Võrgud pole neil samuti enam isetehtud, vaid Poolast ostetud.
Linnujaamas valves oleva rõngastaja tööpäev on pikk. See algab kell kuus hommikul ja lõpeb kell üksteist õhtul. Roostikku üles pandud võrguliinid tuleb läbi käia iga poolteise tunni järel, tugeva tuule korral isegi tihedamalt.
Tänavu on linnujaamas üles sätitud ligi veerandsada võrku ja nende ülevaatamiseks tuleb maha vantsida umbes kilomeetri pikkune ring. Margus Ots tõdes teele asudes, et tuulevaikne ilm on suleliste püüdmiseks soodne. Eriti palju satub neid võrkudesse hommikuti. Päevase päikese käes märkavad linnud püüniseid paremini.
Üsna varsti pärast teeleasumist nägimegi võrgus esimest sulekera. Margus Ots tuvastas, et tegemist oli vööt-põõsalinnuga. «Nad hakkavad rändama alles augustis ja aastas satub neid võrku kolm-neli tükki,» kõneles ta.
Harutamise ajal rahutult säutsunud linnuke muutus rõngastaja käes vaguraks ja vaikseks. See ei olnud tingitud võluväest, vaid õigest käes hoidmise võttest — lind tuleb kaela tagant ja jalgadest kindlalt fikseerida.
Vööt-põõsalind rändas rõngastaja õlal rippuvasse kogumiskasti ja teekond võis jätkuda.
Kõige rohkem on kõrkja-roolinde
Järgmisena pääses püünisest võsaraat, samuti augustis rändama hakkav liik.
Seejärel tuli võrgust välja harutada kõrkja-roolind. Tema liigikaaslasi on Vaibla linnujaamas kinni püütud kõige arvukamalt, tänavu juba üle 600. Kõigi aastate jooksul on Vaiblas rõngastatud ligi 17 000 kõrkja-roolindu.
Margus Ots tähendas võrgurida kontrollides, et viimastel päevadel on püünistesse jäänud palju läbirändavaid põõsa- ja roolinde. «Paistab, et pärast tormi on nende ränne käima läinud. Enne olid siin peamiselt pesitsejad,» ütles ta.
«95 protsenti on noored linnud, kes on koorunud tänavu suvel,» hindas ta võrgus siplejaid.
Nii mõnigi kinnipüütud suleline oli eelmisel päeval juba rõnga jalga saanud. Nende rõnganumbrid kirjutas Margus Ots üles ja lasi säutsujad uuesti vabadusse.
Paar lindu olid aga nii kavalad, et oskasid rõngastaja käest ise vabadusse lipsata.
Kuuris pannakse ehted jalga
Pärast võrguridade ülevaatamist jätkus tegevus kuuris. Iga lind sai jala ümber uhke rõnga, millel kiri «Estonia. Matsalu» ja number. Rõngastaja pani laual lebavatesse vihikutesse kirja linnu liigi, rõngastamise kuupäeva ja kellaaja ning võimaluse korral ka vanuse ja soo. Seejärel pääses too uuesti vabadusse.
Kuigi Margus Otsal olid enamiku lindude tunnused peas, sai ta vajadusel abi otsida seinale riputatud lehtedelt, väikesest Vaibla linnumäärajast.
Rõngaid leidus linnujaama laua peal mitmesuguseid. Värvuliste seltsile olid need üsna ühesuurused, lehelinde ootasid aga imepisikesed märgised. Rästaste rõngad olid küllalt kogukad ja partide omad kolisesid nagu suured kuljused. «Sel aastal pole paraku lootustki parte kätte saada, sest vesi on madal ja võrkudeni ei ulatu,» nentis Margus Ots.
Kõige suuremad linnud, kes Vaibla linnujaamas kinni on püütud, on kaks hüüpi. «Ühel korral oli hüüp võrku sisse jalutanud ja sinna oma sakilise nokaga kinni jäänud,» pajatas rõngastaja. «Hüübil on selline kaitsereaktsioon, et ta ajab oma noka püsti. See on rooga ühte värvi ja petab kaugelt vaataja ära. Nii ta seal seisis ja arvas, et keegi ei märka teda.»
Teisel korral oli üks rõngastaja roostikust kinni püüdnud hüübipoja.
Vaibla linnujaama võrku on jäänud värbkakk ja nimekirjas uhkeldavad ka kaks händkakku. Nendega on seotud omamoodi lugu.
«Linnujaama asutajal Heinrich Veromannil oli siin metsa sees talu. Selle väravas oli hiigelsuur paju, mille harude vahel asus uraali ehk händkaku pesa,» pajatas Margus Ots. «Seal rõngastati paar poega. Üks neist saadi hiljem Väike-Maarja kandist kättegi, paraku surnuna.»
Harrastusornitoloog tõdes, et mõni Vaiblas pesitsev lind käib igal aastal korra võrgus. Tänavu on mehed kinni püüdnud 55 Vaiblas rõngastatud lindu, mis on rohkem kui kunagi varem. Nad said kätte ka 2001. aastal rõngastatud tiigi-roolinnu, keda võib nimetada väga eakaks isendiks.
Vanim Vaiblas püütud lind on rästas-roolind, kes rõngastati vanalinnuna 1990. aastal ja tabati samas kohas 2002. aastal. Seega oli ta uuesti kätte saades vähemalt 13 aastat vana.
Võrgust tuleb üllatusi
Mujal rõngastatud lindudest on tänavu Vaibla võrkudesse jäänud üks Prantsuse ja üks Belgia rõngaga tiigi-roolind. Eriliseks teeb nende tabamise see, et samad linnud saadi Vaiblas kätte ka eelmisel aastal.
«Nad rõngastati noorlindudena mõni aasta tagasi sügisrändel. Ilmselt on nad Võrtsjärve ääres koorunud ja tulevad igal aastal siia pesitsema,» kõneles Margus Ots. «Olime üllatunud, kui ühe neist jälle kätte saime. Teise leidmine oli aga selline pauk, mida ei osanud oodatagi!»
Muide, pärast meie lahkumist leidis linnuvaatleja võrke kontrollides veel ühe Belgia rõngaga tiigi-roolinnu.
Hiljem Margus Otsaga suheldes selgus, et just kõnealune reedene päev kujunes Vaibla rõngastamisjaamas eriti linnurohkeks. Meiega koos tehtud käigu tulemusena märkis ta üles 40 lindu 12 liigist. Õhtuks sai seal rõnga 251 lindu 31 liigist. «Seda on rekordiliselt palju. Mulle ei meenu, et Vaiblas oleks ühe päevaga nii palju liike võrku jäänud,» kommenteeris Ots.
Selle aasta parimaks päevaks osutus linnujaamas laupäev. Rõngastajad märgistasid 346 lindu, kellest 251 olid suitsupääsukesed. «Augustis hakkavad ümbruskonna suitsupääsukesed Vaibla roostikus ööbimas käima ja osa nendest satub võrku,» selgitas Ots. «Juba praegu on neid siin rohkem kui 3000, kuu teisel poolel aga mitu korda rohkem.»
Et selle nädala algul ükski rõngastaja linnujaamal silma peal hoida ei saanud, tõmbasid mehed võrgud mõneks päevaks kokku. Uuesti loodavad nad linde püüdma hakata selle nädala lõpul.
7. juulist kuni 5. augustini sai Vaiblas rõnga jalga 2670 lindu 60 liigist.
Nende nimekirja võivad huvilised pärast püügihooaega näha Tartu linnuklubi internetileheküljel.
LINNUD
Kõige enam on Vaiblas rõngastatud kõrkja-roolinde. Neile järgnevad salu-lehelinnud, tiigi-roolinnud, suitsupääsukesed, soo-roolinnud, pruunselg-põõsalinnud, sinitihased ja aed-põõsalinnud.
Vaiblas rõngastatud linde on mujal Euroopas või Aafrikas kätte saadud või leitud 56 juhul. Leiud pärinevad 21 riigist.
Vaiblas on püütud 28 mujal Euroopas, täpsemalt viies riigis rõngastatud lindu.
Allikas: www.tartulinnuklubi.pri.ee/vaibla-linnujaam/