Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4949081t1h38d9.jpg)
Kui Robin Hood oleks elanud iidse Sherwoodi laialeheliste laante asemel tänapäeva Eesti metsades, valinuks ta tõenäoliselt oma lõbusate meeste kokkusaamiskohaks Raudna jõe ligidal kasvava Upsi tamme aluse.
Kas leiduks veel paremat paika päevaste seikluste meenutamiseks, kui selle hiiglasliku tüvega hiiepuu all, mille vastu mahuks Robini kõrval lahedalt selga toetama nii Väike John kui munk Tuck?
Ent Robin, John ja Tuck tamme all ei istu. Puuni jõudmiseks ei ole vaja ka erilisi seiklusi läbi teha, kui arvata välja muretsemine põhja peale kinni jääda ähvardava auto pärast.
Mõnele mädale kohale vaatamata pääseb üheksa kilomeetri kauguselt Uialt algavat teed mööda autoga puust vaid paarisaja meetri kaugusele. Sealt edasi saab jalutada vana väljaveoteed mööda.
Parkimisplatsiks kõlbaval heinamaal tammehiiglaseni juhatavat viita küll pole, aga kui ükskord selleni on juba jõutud, ei ole koha õigsuses kahtlust — looduskaitse all olevast objektist teavitab tervelt kolm tähist.
Eesti meistrivõistluste seitsmes
Pikemat arutlemist, kas tegemist on ikka tõepoolest Upsi tammega, ei oleks vaja ka nende märkideta. Teist sellist jurakat lihtsalt Viljandimaal ei ole. Eesti tammedestki jääb Upsi oma 656-sentimeetrise ümbermõõduga alla vaid kuuele, neist viiele üsna napilt ehk vähem kui poole meetriga. Vaid 821-sentimeetrine Tamme-Lauri tamm Võrumaal Urvastes on ennast ülejäänutest võimsalt ette rebinud.
Ehkki tamm saavutab oma kõrguse juba esimese sajandiga, jätkab ta paksenemist ka edaspidi. Seega pole võimatu, et Upsi tamm on praegu isegi sentimeetri või paari võrra nimetatust paksem, sest puudeuurija Hendrik Relve raamatus «Eesti põlispuud» toodud andmed pärinevad 1998. aastast.
Sandra külas kasvav hiiepuu ei ole oma veerandsaja meetriga tagasihoidlik ka kõrguselt, kuid ülejäänu kõrval seda ei märkagi. Tema tüvi on nii toekas, et võra vaatamata on veidi raske seda päris puu osaks pidada. Jämedad samblaga vooderdatud oksad lausa kutsuvad enda peal pikutama ja kooremõhnad on kohati paksud nagu ahjupuu halud.
Uhkelt seisab Upsi tamm Raudna jõesoodi kaldal väikesel välul ja valvab tillukeste tammekeste üle, kes tema tõrudest kasvama läinud. Eks isa peagi ju järelkasvul silma peal hoidma.
Umbes 30 kilomeetri kaugusel Upsilt kõrgub samuti üks lapsevanem koos võsukestega. Metsaemaks ristitud mänd Rahetsema suvilarajooni külje all on maakonna põlispuudest kõrgeim, 35-meetrine.
Viljandimaa keskkonnateenistuse looduskaitsespetsialist Hille Lapp ütleb, et Metsaema nime päritolu kohta pole ta otsimisest hoolimata ühtki legendi leidnud. «Ilmselt on ta ristitud oma suuruse järgi,» arvab Lapp.
Lapsed kukil
Kõrval kasvavatest puudest on pedak tõepoolest võimsam ja seisab matriarhina metsa veeres. Ema tiitel võib tulla ka sellest, et mänd läheb kahe meetri kõrgusel kolmeks ja need harud lahknevad omakorda veidi ülalpool. Nii on Metsaema tüvest kasvanud välja seitse last ning teda võiks õigusega lausa terveks sugupuuks nimetada.
«Vana pedajas on veel küllalt heas kasvuhoos, viimase kümne aastaga on ta latv sirgunud neli meetrit,» kirjutas Hendrik Relve üheksa aastat tagasi ajakirjas «Loodus». Võib-olla on Metsaema pikkust juurde visanud nüüdki, kuid tervis pole tal enam kuigi hea. Putukad on hakanud jõudsalt hiiglase tüve ja koort järama ning sitikate peale maiad rähnid pole samuti oma kõva nokka männist eemal hoidnud.
Kuigi kohalikud liigid Viljandimaal Metsaemaga kõrguses võistelda ei suuda, panevad naabruses kasvavad lehised talle pika puuga ära.
Võõras võttis võidu
1820. aastal lasi mõisnik Heinrich August von Bock külvata Loodi Püstmäele Euroopa lehise seemneid, mis läksid viljakas mullas ülihästi kasvama. Relve andmete kohaselt saavutas üks neist 43 meetriga Eestis võõrpuuliikide hulgas esikoha ja jääb isegi Eesti kõige kõrgemale puule, Tartumaal Järvseljal kasvavale kuusele vaid 80 sentimeetriga alla.
Kui Loodi lehisesalu vanus on täpselt teada, siis enamiku puude puhul võib seda vaid oletada. Puude vanuse määramine on hoopis keerulisem kui väliste parameetrite mõõtmine. Seda tehakse umbkaudu kindlaks korba ja puiduproovide alusel, vahel harva saab mõne tähtsa puu olemasolu siduda konkreetse ajaloosündmusega.
Ent veel keerulisem kui nimetada Viljandimaa kõige vanemat puud, on välja selgitada, milline meie puudest on kõige peenem ja milline kõige madalam. Selles edetabelis on rebimine tihe ning esikoht vahetub iga hetkega.