Nava talu laval aastaks vaikus

LILLI KÜLAS Nava talu laval mängiti tänavu juulikuus kolmel korral kahte talunäitemängu. Esietendus «Muinassaar» ja korrati «Kolme risti». Nii tegijad kui vaatajad tundsid, et lavaline tegevus oli tänavu hoogsam, näitlejad oma osades sügavamalt sees, mõte liikus lava ja publiku vahel selgemalt ja tajutavamalt nii sõnades kui tunnetes.

See käib võrdselt nii kutseliste näitlejate Arvo Raimo ja Raivo Adlase kui neid toetavate Aire Pajuri ja Matti Linno kohta. Mitte milleski ei jäänud alla Lilli isetegevuslased, Alli Laande kolm põlvkonda: imekauni lauluhäälega noorim tütar Lii ja julged poisid Asko ning Ahto, samuti Ly Laanemets, Gren ja Gerli Rehemaa Karksi-Nuiast, Joonas ja Joosep Põllumäe koos väikese õe Paulaga ning erilise lavatunnetusega Maikel Soovik.

SÕNA «TALUNÄITEMÄNG» tähendab, et mängitakse dokumentaalseid episoode ühe talu elust või ajaloost põimituna üldpoliitiliste asjaoludega.

Nava talu peremehena ja näidendite autorina tahan öelda, et tegime seda kõike põhimõttel, et kui pidu ei ole meis endis, siis ei ole seda kuskil. Uus lava ja vihma pidav purikatus on kõrvalised tegurid, üksnes abivahendid, et see pidu pääseks nähtavale ning jõuaks ka teisteni.

Nüüd on laev sadamas ja ankrus, purjed alla lastud ja aastaks ajaks vaikus. Vaatajate mäenõlval aga on juurdumas ühiselt istutatud kolme risti tamm. See spontaanne toiming oli ehk kauneim hetk, mis sidus näitlejaid ja vaatajaid.

TUND PÄRAST VIIMAST etendust hakkas sadama paduvihma. Veendusime, et purikatus pidanuks ka seda kõige tihedamat sadu. Ehk on sellest kasu järgmisel aastal. Teemasid uute talunäitemängude jaoks jätkub.

Kas jätkub ka kaasalööjaid, toetajaid, sponsoreid, kes end asjasse pühendavad? See on küsimus, millele alles hakkame vastust otsima. Lilli küla suurepärased inimesed ehk tulevad, aga järjest rohkem siirdub neid tööle Soome.

Alli Laande 20-aastane kultuuritöö kannab vilju veel aastaid, kuid ta on juurtega maast lahti. Kus Alli talent järgmisel aastal särab, seda ei tea ta ka ise. Siia sobiks read minu uuest luuleraamatust «Taevased tuuled»:

Mu ema ei andnud alla,
seisis uhkelt ja kõikumata,
võimas ja võitmatu,
kõvem ja sitkem kõigist,
kroon nagu keisri kotkal,
enne lendu tõusmas kui langemas.
Lõpuks siiski ta langes...

KULTUURITÖÖ ümberkorraldamine vallas on kahtlemata tähtis ja keeruline küsimus ning mitte ilma riskide ja kaotusteta. Siin peaks jätkuma aega ja oidu, et õppida minevikust. Üks luuletus uuest luulekogust algab sõnadega:

Miks peame saama paremaks,
miks tuleb ennast muuta,
kas peame saama targemaks
või lollust rohkem suutma.

Lahkun talust. Vihm jääb. Jäävad tühjad pingiread. Mõisa-Aia talu kaunid lilled, loodus, mis ei tunne ka hetkelist vaheaega, ja lootus oma järjest pikemate pausidega.

Veel areneda soovisin
ja tahtsin kõike teada...

KÕIK KASVAB, õitseb, saab küpseks. Minu mõtted peas käivad sama rada. Luuletus aga lõpeb nii:

liig palju tahtsin muuta,
kes ihkab saada jumalaks
ka roomata peab suutma.
See on luuletus minust.

Tagasi üles
Back