Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TÄNAVU läheb ülikooli palju 1980. aastate lõpul sündinud noori ja tung ühiselamutesse on enneolematult suur. Nii pole kõigil kultuuriakadeemias õppima asujatel võimalik Viljandi õpilaskodus öömaja leida. Veel hullem on lugu Tartusse või Tallinna suundujatel.
Minu tuttav oli ühiselamujärjekorras juba märtsikuust alates, kuid juuli algul selgus, et kuna vabad kohad anti värsketele tudengitele, pole tal lootustki seal elama asuda. Milleks järjekord siis mõeldud on, kui iga tänavalt sisseastunu saab kohe voodikoha?
Pahameelt tekitab ka asjaolu, et ühikas elavad noored, kelle üürileping kohe-kohe lõpeb, ei koli välja, et uutele tulijatele ruumi teha, vaid vormistavad lepingu mõne oma tuttava nimele edasi, et see seal elada saaks. Nii ei ole ju lootustki, et ülikooli lõpetavate sõpradeta noor võiks õppimise ajal odava eluaseme leida.
HEAKENE KÜLL, kui ühiselamusse ei saa, tuleb end märksa kallimasse üürikorterisse sisse seada. See aga tähendab, et kõigepealt peab leidma mõne inimese, kes sooviks oma korterit tudengile üürida. Ma arvasin veel juulikuu algul, et see ei ole raske, kuid varsti selgus, et eksisin sügavalt.
Milles siis asi? Kui sa just ei tunne kedagi, kellel on vaba korter ja kes tahaks seda väga mõnele noorele lõbusale inimesele üürile anda, pole erilist võimalust ise taskukohase hinnaga eluaset leida. Nii peavad tudengid korterit otsima kinnisvarabüroode kaudu. See aga tähendab lõputut veebilehtedel uitamist ja maakleritele iga vähegi sobiva paiga pärast helistamist.
Kurb tõsiasi on, et igaüks ei jõua mitme tuhande kroonini küündivat üüri üksinda tasuda. Mina otsin eluaset Tartus koos sõpradega. Mõni neist õpib kutsehariduskeskuses, teised Tartu ülikoolis. Igati targad ja mõistlikud inimesed, kuid korteriomanikele see ei loe. Kohe, kui maakler mainib, et soovijate näol on tegemist tudengitega, kostab kindel ei ning tuleb edasi otsida.
MÕNI ÜÜRIKUULUTUS teeb elu lihtsamaks. Mitmel pool internetis võib lugeda järgmisi ridu: «Korter kesklinnas, kolm tuba, keskküte, vannituba ja wc eraldi, üür 5000 krooni, millele lisanduvad kommunaalkulud. Tudengeid ei soovita!» See viimane väike kolmesõnaline lause vabastab liigsest vaevast ja ühtlasi ütleb nii mõndagi üliõpilaste maine kohta. Isegi ülikoolilinn põlgab tudengeid ega taha neid kusagil majutada.
Võib ju öelda, et mis rumal jutt, üliõpilastele üüritakse küll. Jah, tõepoolest, aga vaid juhul, kui tegemist on ühe või kahe neiuga, kes jaksavad maksta kumbki umbes 2500-kroonist üüri, millele lisanduvad kommunaalmaksed, rääkimata muudest elamiskuludest.
Kust tudengid selle raha saama peavad? Ega kõik vanemad jõua oma lapsi nii paljuga toetada ja täiskohaga tööl käia on õppuritel raske. Noormehi ei taha korteriomanikud üldse näha.
Mida siis teha?
Varsti on Tartus ilmselt iga kuuse all mõni magav tudeng, sest mujal neid ei taheta.