Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
INIMESE ELUS käivad õnnetus ja õnn ikka käsikäes. Samamoodi võib suhtuda juhtumisse, mis leidis aset minu 14-aastase pojaga 24. mail pärast kella 18 Viljandis.
See kõik algas sellest, et poiss kukkus jalgrattaga sõites ja tema nägu sai vastu ratta juhtrauda muljuda. Eriti tugevalt said kannatada igemed ja hambad. Suuõõs veritses tugevalt ja põhjustas piinavat valu.
Otsustasime minna üheskoos abi otsima Viljandi haigla vastuvõtuosakonda. Poisi suud vaatles põgusalt, vaid mõne sekundi, kohalekutsutud meesvalvemeedik. Nähes, et probleem on hammaste juures, teatas ta, et neil pole tange ning meil tuleks järgmisel päeval hambaarsti poole pöörduda. Õde siiski tegi poisi näo vereplekkidest puhtaks.
TEKKIS MEILE õudne olukord. Olin imestunud, et meedikud ei püüdnudki täpsemalt kindlaks määrata traumast tekkinud vigastusi. Ei tehtud röntgenipilti ega antud mulle kui vanemale mingeid täpsemaid juhiseid, kuidas aidata lapsel järgmised piinarikkad 14 tundi üle elada, kuni saab stomatoloogilt professionaalset abi küsida.
Teisisõnu: pidin tõdema, et kiirabist ei saanud poiss ei esmast abi ega nõustamist. Tunnetasin suhtumist stiilis «Minge siit minema — meie mõistus on otsas». Olin sel hetkel loomulikult nõutu ega teadnud, mida edasi teha. Poisi igemed veritsesid endiselt tugevasti.
Otsustasin kukkumiskoha veel kord üle vaadata ning leidsin sealt hamba, mis kukkumise tagajärjel oli tervelt koos juurega välja tulnud. Siis tekkis uus mõte ja lootus, et ehk leidub ka tõelisi arste, kes on võimelised ja täis tahtmist noort meest tema hädas aitama.
POISI ÕNNEKS saime hilisest kellaajast hoolimata kontakti hambaarstiga, kelle juures ta on käinud juba lapsest saadik. Tegu on doktor Aino Rulliga, kelle praksis asub Viljandi tervisekeskuses. Tema informeeris meid telefoni teel sellest, et hammas tuleb kohe panna piima sisse.
Ehkki doktor Rulli vastuvõtuaeg oli lõppenud, ei pidanud ta paljuks poissi samal õhtul oma kabinetis vastu võtta.
Ta tegeles lapsega kaks pool tundi: puhastas suuõõne luu- ja metallikildudest, õmbles kinni ikka veel verd jooksvad igemed ning istutas õnnetuses välja tulnud hamba endisele kohale. Lisaks paigaldas ta tugiklambri ning andis nõu, mida edasi teha selleks, et vältida põletiku ja infektsiooni teket.
Selgus, et kuni kahe tunni jooksul on võimalik hammast oma kohale tagasi istutada, sest keha bioloogiline mälu tunneb siis veel hamba ära ja võtab selle taas omaks.
MINU POEG koges sel õhtul nii suurt õnnetust kui suurt õnne. Õnnetus oli kukkuda rattaga, kaotada hammas ning kogeda seejärel ükskõikset ja hoolimatut suhtumist haigla vastuvõtuosakonnas. Õnn oli leida üles hammas ja veelgi suurem õnn, et saime kontakti suure hingega doktor Rulliga.
Pole palju öeldud, et ta tegi imet, aidates last tema hädas ning sisendades meisse usku, et ka Eesti meedikute seas on inimesi, kes oskavad olla ühtaegu nii inimesed kui professionaalid suure algustähega.