Võrtsjärve keskel asuval Tondisaarel on end tänavu sisse seadnud enneolematult palju kormorane ja see seab ohtu saare taimestiku.
Kormoranid ohustavad Tondisaare rohelust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ühel maikuu päeval kaatriga Tondisaarele lähenesime, hakkasid kormoranid juba kaugelt silma. Valge kajakapilve keskelt paistsid tumedad täpid, mis olid kinnitunud saare keskel kasvavatele puudele. Kui lähemale jõudsime, lehvitasid nupukesed tiibu ja lendasid musta parvena järvele.
Üldiselt on aprilli algusest kuni juulikuuni Tondisaarel randuda ebasoovitav, sest sealsed arvukad linnud vajavad pesitsusajal rahu. Seekord saime siiski võimaluse saarel suleliste pildistamiseks veidi ringi hiilida.
Kormoranide suuri okstest pesi võis Tondisaarel näha paljude puude otsas. Nendega olid ehitud nii kased, kuusk kui pärnad. Pealiskaudsel vaatlemisel hakkas silma üle 80 pesa, kuid mõnda oksakera ei pruukinud me ka märgata.
See, kui paljudes pesades munad sees olid, jäi meile saladuseks, sest pesad asuvad kõrgel puude otsas. Haudumine käis koloonias aga hoogsalt: kui olime end mõni aeg saare keskele ehitatud onnis varjanud, tulid ettevaatlikud linnud tagasi ja lipsasid pesadesse. Neist jäid näha vaid peanupp ja õieli nokk.
Linde võib olla mitusada
Põnevate ja kaunite lindude kõrval torkas paraku silma see, et Tondisaare puud on hakanud kaotama loomulikku värvi: need on muutunud kormoranide väljaheidete tõttu hallikaks ja hõredaks.
«Selle saarega on varsti lõpp,» nentis keskkonnainspektsiooni vaneminspektor Guido Kapp, kes oli meie külastuse ajal saare lähedal lendamas näinud mitmesaja kormoraniga parve.
«Tänavu on kormoranide pesi Tondisaarel eriti palju. Mina pole oma töötamise ajal neid siin kunagi nii tohutult kohanud,» tõdes vaneminspektor, kes on Võrtsjärve valvanud juba 30 aastat.
Võrtsjärve limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalt kinnitas, et sel aastal on veekogul tunduvalt rohkem kormorane kui varem. «Kevadel loendasin 400—500 lindu.»
Järvalti jutu järgi pesitseb Tondisaarel tavaliselt vähem linde, kui sealt läbi lendab, ning mõnikord ei jää keegi pidama. Kõige rohkem on saarel tema teada olnud 22 pesa.
«Ühel aastal, kui siin oli samuti palju kormorane, ronisime puu otsa ja uurisime järele: munad olid sees veidi rohkem kui pooltes pesades. Nii võib see praegugi olla,» kõneles ta.
Ornitoloog Andres Kuresoo oli kevadel Võrtsjärvel kokku lugenud koguni 600 kormorani. Tema arvamust mööda veekogul kormoranidega aga probleemi ei ole, sest tavaliselt pole kõigis nende pesades mune sees ning nende pesitsuse edukus Tondisaarel on olnud nullilähedane. «Maksimaalselt on pojad välja koorunud ühest-kahest pesast.»
Selle põhjus on Kuresoo selgituse kohaselt see, et kormoranid on häirimise suhtes väga hellad, kuid Tondisaarel käiakse üsna palju. See, et tänavu saarel nii palju kormoranide pesi on, vajab tema sõnul kontrollimist.
Väljaheited hävitavad taimestiku
Tondisaar on teadaolevalt ainuke koht, kus kormoranid sisemaal pesitsevad. Esimesed pesad leiti sealt 1994. aastal.
Must lind toitub peamiselt kalast: päeva jooksul kulub neid tema kõhutäiteks umbes pool kilo.
Seda, et kormoranide nii suur hulk võiks Võrtsjärve kalavarudele mõju avaldama hakata, Ain Järvalt siiski ei usu. Rohkem teevad nad kahju saare loodusele, sest karbaste happelised väljaheited võivad hävitada taimestiku.
«Kormoranidega tuleks kindlasti midagi ette võtta, sest muidu jääme Tondisaarest lihtsalt ilma,» lausus limnoloogiakeskuse juhataja. «Kui vaadata neid saari, kus kormorane on tuhandeid, siis näeme, et lõpptulemusena jäävad sinna alles üksnes puutüükad ja valkjashall maapind — kormoranide väljaheide suretab kogu roheluse.»
Järvalt rõhutas, et Võrtsjärvel on saari niigi vähe ja Tondisaar on üks atraktiivsemaid paiku, mida inimesed suve teisel poolel külastada saavad.
Võrtsjärve sihtasutuse juhataja Jaanika Kaljuvee kinnitusel on järve keskel paiknev saar olnud juba aastasadu ümberkaudse rahva kooskäimiskoht.
«Turistid sinna eriti ei trügigi — eelmisel suvel sooviti kalepurjekareisiga saarele sõita kõigest kolm-neli korda,» rääkis ta. «Tondisaar on pigem üksildane koht, kuhu inimesed lähevad mõnusat äraolemist nautima.»
Kaljuvee tõdemust mööda on kormoranidel nii kaitsjaid kui hukkamõistjaid. Kui need linnud hakkavad aga hävitama saare loodust, tuleks nende arvu seal piirata.
Linnuteadja Olav Renno võrdles kormoranide väljaheidet seebikivilahusega, mis puude peale sattudes need välja suretab.
«Kormoranid on meile tulnukad, kuigi mõnede andmete põhjal on nad Eesti rannikutel pesitsenud ka 300 aastat tagasi, kui siin eelmine soe periood oli,» kõneles ta. «Esimese kormorani pesa leidsin 1974. aastal ühelt laiult Pakri ja Osmussaare vahel siis ei osanud seda kuidagi määrata. Ka minu ülemus arvas, et võib-olla on see hoopis ronga oma.»
Rohkem hakkasid kormoranid Renno sõnul Eestis pesitsema 1980. aastatel, kui nende pesi leiti Väinamere laidudelt. Praeguseks on neid linde Eestis juba tunduvalt enam, kui neid esialgu siia pesitsema ennustati.
Loodusetundja leiab, et vajaduse korral peab kormoranide arvukust piirama, nii nagu tuleks kriitilisemalt suhtuma hakata teistessegi kunagistesse haruldustesse.
«Mõni aeg tagasi kadus meie põldudelt ära kiivitaja ja seda võib-olla valge-toonekure survel. Nüüd on nii kiivitaja kui ka rukkirääk küll oma madalseisust välja tulnud, kuid valge-toonekured ei lase neil enam poegi üles kasvatada — nood lähevad toonekurepoegade toiduks,» tõi ta ühe näite.
Sama lugu on Renno väitel looduskaitsealuste sookurgedega, kes tühjendavad meie rabad kurvitsalistest. «Kui 50 aastat tagasi oli Eestis umbes 400 paari valge-toonekurgi ja sama palju sookurgi, siis praegu on mõlema arvukus 15 korda suurem,» märkis ta.
Viljandimaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialist Hille Lapp tunnistas, et eelmisel sügisel Tondisaarel käies nägi ta seal vaid viit kormoranipesa ning praegune pesade hulk on talle uudis.
Küsimus tuleb päevakorda võtta
«Olen seda meelt, et kui kormoranide arvukus läheb niivõrd suureks, et hakkab saare eksistentsi ohustama, tuleb seda seal piirata,» ütles Lapp.
Peaspetsialist lisas, et lindude massilise hävitamisega ei ole ta siiski nõus. «Mõni pesa, mis ei kahjusta Tondisaare loodust, võiks seal ikkagi olla.»
Lapi sõnul on kormoranide arvukuse ohjamiseks Eestis välja töötatud ja kinnitatud tegevuskava, mille järgi saab tegutseda ka Võrtsjärvel. Selles on kirjas kõik võtted, kuidas neid linde peletada, et nende populatsiooni piirides hoida. Üks kormoranide tõrjumise meetod on näiteks nende pesitsusaegne häirimine, teine aga munade õliga pritsimine.
«Kindlasti peavad ornitoloogid kogu selle tegevuse heaks kiitma ja kindlaks määrama. Ilma loata ja kooskõlastuseta ei ole kellelgi õigus Tondisaarele kormorane hävitama minna,» rääkis Hille Lapp.
Ta leidis, et keskkonnateenistus, limnoloogiakeskus, riikliku looduskaitsekeskuse Tartu-Jõgeva regioon ja ornitoloogiaühing peavad selle teema lähiajal päevakorda võtma ning koostööd tegema.
KORMORAN
Kormoranid on hanesuurused, umbes kolm kilogrammi kaaluvad linnud. Maailmas ulatub nende levila Põhja-Euraasiast Lõuna-Aafrika ja Austraaliani, osa linde on kodu leidnud ka Põhja-Ameerikas.
Kormoranid on kalatoidulised ja pesitsevad alati kalarikaste veekogude läheduses kolooniatena. Paarid moodustavad nad ilmselt kogu eluks. Kormoranid võivad ujuda, nad sukelduvad väga hästi ning on üpris head lendajad.
Allikas: internet