Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
Alates järgmise nädala teisipäevast ei tohi Eesti meelelahutus- ja toitlustusasutuste siseruumides enam suitsetada. Erandiks on vaid need kohad, kus on selleks rajatud eriventilatsiooniga ruum või väliterrass.
Juba varem sama teed läinud riikide kogemus ütleb, et spetsiaalset suitsuruumi vaevub ehitama vaid kümmekond protsenti meelelahutusasutuste omanikest. Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialisti Andrus Lipandi sõnul näib üldjoontes samamoodi minevat ka Eestis. Seega tuleb nikotiinisõltlastel edaspidi oma pahet nautida enamasti lageda taeva all.
«Sakala» on kõnealuse korra kehtestamisega rahul. Kohvikutes, pubides ja ööklubides levivasse suitsuvingu ei pea suhtuma kui iseenesestmõistetavasse ebatervislikku nähtusesse, mille vastu mittesuitsetajatel justkui polegi õigust astuda. Suitsetamine on vabatahtlik ja kellelgi ei tohi olla voli seda teistele mingil moel, ka passiivsel kujul, peale sundida.
Selles mõttes on nüüd peagi õiglus majas ja kõigile luuakse võrdsed tingimused. Igaüks saab ise otsustada, kas ta rikub oma tervist või mitte.
Raske on öelda, kas ja kuidas mõjutavad karmistuvad reeglid asutuste käivet. Kui veel kord välismaise kogemuse juurde pöörduda, siis võib oletada, et mingeid märkimisväärseid probleeme sellest ei sünni. Nii mõnelgi pool Euroopas, näiteks Iirimaal ja Rootsis, on täheldatud, et suitsetamiskeelu kehtima hakkamise järel on kohvikutel ja pubidel hakanud varasemaga võrreldes koguni paremini minema, sest sinna on tee leidnud needki, kes varem sealset õhku hingamiskõlbmatuks pidasid.
Loomulikult pole mõtet arvata, et suurem osa suitsetajatest päevapealt oma pahest lahti ütleb, selleks on tarvis ikkagi sisemist tõuget ja suurt tahtejõudu. Küll aga võib loota, et üldine tauniv suhtumine hakkab pikapeale ka statistikas positiivseid tulemusi andma. See omakorda tähendab väiksemat koormust tervishoiusüsteemile. Mis meil võiks olla tervema ja rõõmsama Eesti vastu?