Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi Arkaadia aiast ja selle tulevikust on nüüdseks lausa hardumusega rääkima hakatud. Ent vaevalt kirgastub suuremal osal tänastest viljandlastest silmade ees Kreeka Arkaadia maakond oma arkaadidega. Kui üldse midagi meenub, siis ehk Karl Ristikivi luuletus «Minagi olin Arkaadia teel...», mille on tuntuks laulnud Tõnu Tepandi.
Mida aga kujutas endast ennesõjaaegse Viljandi Arkaadia aed?
Tegemist oli Väike-Turu tänaval kõigest muust taraga eraldatud suveaiaga, mille plangule oli kirjutatud «Arkaadia aed». Niisugust teksti võis sealt lugeda veel kaua aega pärast sõdagi.
Et kooliõpilastel oli Eesti ajal Arkaadia aias keelatud käia, piirduvad minu muljed nendega, mis tara laudade vahelt piiludes saadud.
Park oli ilus. Seal kasvas palju puid, peamiselt lehtpuid. Nüüd pole neist enam õieti midagi alles. Rohi oli alati kenasti niidetud ja platsi keskel paiknes tantsupõrand.
Tantsuks mängis orkester. Kavas oli John Pori ja teiste populaarsete muusikute looming. Kõlasid kantri- ja džässipalad.
Mingisugust lasteparki koht endast ei kujutanud. See oli töölisnoorte suveaed, kuhu pääses piletiga. Pilet ei olnud kallis ja tantsida võis kuni kella 23-ni.
Kellelgi ei olnud õigust linnarahva öörahu segada ja ega segatudki. Tikuvabriku ja linavabriku töölised, trükkalid ning poemüüjad, kes seal käisid, pidasid end igati väärikalt üleval. Mingisugust puhvetit ei olnud.
Peab mainima, et tollased noored oskasid olla lõbusad ilma õlle ja viinata. Nende jookide pruukimiseks olid kõrtsid ja restoranid, mis kuulusid pigem ärimeeste ja lihunike huvisfääri.
Kui ma 1946. aastal Siberist koju põgenesin, aias veel tantsiti. Ühest platsiga piirnevast majast oli alles jäänud vaid vundament, läbikäiguteid ei olnud — need on sisse tallatud alles hilisemal ajal.
Muidugi on tore, kui Arkaadia aed korda tehakse. Küsimus on vaid selles, mis sinna täpsemalt tuleb. Usun, et linnarahvas tahab enne, kui raha kulutama hakatakse, selles selgust saada.