221 aastat tagasi ostis Liivimaa kammeraalõuekohus Viljandisse tollasele Kauba tänavale hoone, milles hakati hoidma arestialuseid. Sellest tehingust sündis Viljandi vangla, mille lugu saab otsa järgmise aasta suvel.
Viljandi vangla ajalugu lõpeb järgmisel aastal
28. aprill 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selleks, et esimene vang jõuaks 1928. aastal hoonesse, milles karistusasutus tänapäeval tegutseb, kulus enneolematult palju aega, raha ja projekte.
Sada aastat asjaajamist
1786. aastal avatud 35-kohaline vangla osutus väikseks juba siis, kui sinna esimesed kinnipeetavad pandi. 1821. aastal paluti uue hoone ehitamiseks raha Liivimaa kubermangu ehitusosakonnalt, sest kongides istus kaks korda rohkem inimesi, kui sinna mahtus. Ventilatsiooni polnud ja vangide seas möllas tüüfus.
Arhitektid joonistasid uue hoone projekte 1844. ja 1853. aastal, aga kokkuvõttes jätkus Liivimaa aadelkonna antud 3239 rublast siiski vaid nii paljuks, et remontida vana vangla.
Suur remont lõppes 1888. aastal, kuid juba seitsme aasta pärast hakati taas paluma uut hoonet, sest kongid ei suutnud ikka kurjategijaid mahutada.
Kui Vene siseministeerium lõpuks 1912. aastal ehitust alustas, ei lasknud Esimene maailmasõda ja ehitaja pankrot sel õigel ajal valmida. Enam kui sada aastat kavandatud vanglahoone lõpetati Eesti Vabariigi kümnendal aastapäeval, 1928. aastal.
110-kohaline vangla polnud Viljandimaa kohta sugugi suur. Koos kandsid seal karistust mehed ja naised.
Nõukogude aja saabudes muutus vangla poistekolooniaks. Hoone oli ehitatud küll 110 inimesele, kuid koloonia perioodil istus seal korraga vahel isegi 300 alaealist.
1992. aastast kannavad vanglas karistust Eestis süüdi mõistetud noormehed ning korraga on seal sadakond poissi.
Uus aeg tõi suure mässu
Kui nõukogude ajal tuli ette põgenemisi, rahutusi või muud vägivalda, vaikiti juhtunu käsu korras maha. Taasiseseisvumise järel on nendest intsidentidest julgemalt rääkima hakatud, aga mõni on olnud nii avalik, et suisa pool linna on saanud sellele kaasa elada.
Üks selgemini ajalukku jäänud rahutusi leidis aset 1992. aastal, mil vangid läksid tülli juhtkonna ja valvuritega ning alustasid mässu. Esmalt süütasid nad koolimajas mõne klassi ja seejärel ajasid valvurid kinnisest tsoonist välja.
Rahutused kandusid üle asutuse territooriumi ning mässajad jõudsid lõpuks administratiivhoone katusele, kus nad müüridest väljaspool olijaid kividega pilduma hakkasid.
Pärastlõunast keskööni kestnud rahutused õnnestus vangla juhtkonnal läbirääkimiste abil maha suruda ning mässu eestvedajad saadeti teistesse vanglatesse. On teada, et teised vangid tapsid mässu juhtinud noormehe tema järgmises kinnipidamiskohas. Tõenäoliselt polnud veretöö siiski rahutustega seotud.
Verine põgenemine
Viimane veriselt lõppenud põgenemine leidis aset 1996. aasta 3. juulil. Seitse vangi, kellest kaks olid eestvedajad ja teised kaasajooksikud, teesklesid, et vajavad arstiabi.
Ehkki määrustik ei lubanud nii suurt hulka vange korraga meditsiiniruumidesse viia, tegi valvur seda ikkagi. Ka arsti ooteruumis ei käskinud valvur vangidel käituda reeglistiku järgi ning selle asemel et ukse taga pingil istuda, jalutasid süüdimõistetud majas ringi.
Ühel hetkel oli üks vangidest valvuri selja taga ja lõi talle raudlatiga pähe. Kamp ründas arsti ja kangutas eest trellid ning seejärel võisid bussijaama läheduses olevad inimesed näha, kuidas noored mehed üksteise järel üle vanglamüüride hüppasid.
«Tulid vupsaku-vupsaku üle aia,» meenutas toona «Sakala» uudistetoimetajana töötanud Peep Talimaa, kes juhtus samal ajal vangla juurest mööda jalutama.
Kaua poisid vabaduses olla ei saanud, kuid pika lisakaristuse teenisid nad küll. Rünnaku ohvriks langenud töötajad said raskelt viga, ent pääsesid siiski eluga.
Viljandi vangla endine direktor Rein Teder on veendunud, et iga põgenemise taga on olnud mõni töötaja tehtud viga. «On rikutud reegleid või oldud hooletu,» nentis ta.
Geniaalseid põgenejaid pole olnud
Suurem osa põgenemistest pole olnud ettekavatsetud, vaid vang on ära kasutanud hetke, mil valvurite tähelepanu on hajunud. Sedagi on ette tulnud, et kinnipeetav on lihtsalt väravast välja jalutanud ja koju läinud. Tõsi, sellised pagejad on kiiresti tabatud.
Rein Tedre meenutuse järgi ei ole ükski põgenemine olnud geniaalne. Tunneleid pole kunagi kaevatud, aga viimase 15 aasta jooksul on siiski ette tulnud maa alla kadumise juhtum.
Pärast koolitundide lõppu otsustas üks noormees end klassiruumi peita ja kui maja tühjaks jäi, ronis ta kanalisatsioonišahti, et selle kaudu plehku panna. Paraku oli ta teinud valearvestuse: torustiku ümber ei jätkunud nõnda palju tühja ruumi, et vabadusse jõuda. Kolm päeva hiljem tuli noormees koolimajas taas põranda peale.
Järgmisel aastal möödub Viljandi vangla algusest 222 aastat. Justiitsministeeriumi plaani järgi jääb see viimaseks aastaks, sest siis viiakse vangid siit teistesse vanglatesse ning kinnisest territooriumist peaks saama avatud äripidamise keskkond.