Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2448905t1h0683.jpg)
Tartu eksmeer ja vastne kultuuriminister Laine Jänes avab oma mõtteid meeleldi ega häbene rõõmsalt naerdagi, aga kui küsimus justkui eeldab pinnapealsuse heakskiitu, annab ta kiirelt mõista, et tema väärtustab eelkõige sisu, mitte vormi.
Lepin intervjuu Laine Jänesega kokku ajal, mil ta dirigeerib viimaseid päevi veel tartlaste elu, kuid on otsustanud ministrikoha kasuks. Kohtun juba ministriga.
Tegelikult on mul veidi piinlik. Nimelt on tolleks ajaks jõudnud temast ilmuda omajagu kirjatükke, nii ajalehed kui ajakirjad on püüdnud oma vaatenurka. Ja nüüd on siis «Sakala» ka jaol. Aga ma tõesti ei osanud aimata, et vastne minister peab sellise ajakirjandusliku rünnaku üle elama.
Laine Jänes, palun öelge, miks te nii populaarne olete.
(Pahvatab südamest naerma.) Oi kui hea küsimus! Aga ma ei teagi...
Arvan, et kultuur on lihtsalt väljapaistev valdkond. Need intervjuud on ehtne tõestus sellele, kui oluline on kultuur ja kui paljud inimesed tunnevad, et kultuuriministri isikust võib oleneda nende tegevus.
Aga kui kultuuriministriks oleks saanud soliidne vanem härrasmees?
Ma ei taha sellesse nii seksistlikult suhtuda. Muidugi võib olla tõsi, et naisterahvas, kes on poliitikas ja kuulub riigi valitsusse, pakub meestest rohkem huvi. Seal, kus naisi on vähem, paistavad nad paremini silma.
Olete jõudnud ministritööga alles alustada. Kas iga uus algus on raske?
Ma isegi ei ütleks, et see on uus algus. Mulle tundub, et see on pigem loogiline jätk, järgmine aste. Mul pole ju vaja väga palju kokku puutuda sellega, mis on mulle täiesti võõras.
Ilmselt on seda teie käest sada korda küsitud, aga palun öelge veel ka «Sakala» lugejaile, miks olite nõus Tartu jätma ja ministriks hakkama.
Umbes aasta tagasi, siis, kui ma presidendivalimiste järgmisest voorust kõrvale jäin, hakati küsima, mis minust edasi saab. Vastasin kogu aeg trafaretselt: minu esimene eelistus on jääda linnapeaks, aga juhul kui mulle pakutakse põnevat väljakutset, võtan selle kaalumisele.
Väljakutsest ei saanud enne valimisi täpsemalt rääkida. Polnud ju mõtet jagada karu või jänese nahka, kui loom oli veel laskmata, valimistulemused selgumata. Üks oli siiski selge: olen nõus hakkama vaid kultuuriministriks.
Tahan aga märkida, et Tartu linnapea on superhea ja väärikas ametikoht. Mulle meeldis selles ametis töötada. Kolleegid olid toredad ja töö väga huvitav. Kultuuriminister oli mulle ainuvõimalik uus väljakutse. Ja otsuse tegin nii-öelda 24. tunnil.
Kui küsin teilt praegu, mis on Eesti kõige ilusam ja parem linn, siis vastate kindlasti inertsist, et see on Tartu, aga mõne aasta pärast ehk juba, et Tallinn.
Kuulge, ärge nüüd muretsege! Tartu on minu kodulinn. Tallinnas olen elanud ennegi — õppisin seal viis aastat konservatooriumis ja kolm aastat magistrantuuris. Nii et see pole mul esimene pealinna minek. Kauneim linn on Eestis ikkagi Tartu!
Mis suhe on teil sünnilinn Moskvaga?
Mu isa otsustas pärast tehnikumi minna Moskvasse geodeesiat õppima — Eestis seda teha ei saanud. Sealt leidis mu ema, kes on moskvalanna. Elasin Moskvas poolteist aastat, siis kolisid vanemad Eestisse. Mingit sidet mul sünnilinnaga ei ole, kuid oleks põnev, kui oleks.
Mida tähendab teile Viljandi?
Viljandi on tuntud oma pühendumise poolest Eesti kultuuripärandi väärtustamisele.
Minul seostub selle linnaga eeskätt pärimusmuusika festival. Isiklikult ja inimestest rääkides aga muusikakooli direktor Tonio Tamra, kes on minu hea sõber ja kursusekaaslane.
Kui veel linnadest rääkida, siis kus te Tallinnas elate?
Ma alles otsin korterit ning ööbin tuttavate juures ja hotellis.
Olete siis kodutu.
Jah, olen praegu kodutu. Ei, mis te nüüd! Mul on kodu Tartus ja...
Siit saaks meie intervjuule hea pealkirja «Laine Jänes: ma jäin kodutuks».
(Naerab.) Noh, ütleme nii, et selline võiks olla tüüpiline ajakirjaniku käitumine.
Ehk suudan sellest hoiduda. Ütelge, mida teie pere arvab sellest, et veedate nüüd suurema osa ajast pealinnas.
Lapsed toetasid mind väga ja ütlesid, et ema, mine ikka, kui pakutakse. Vanemad ka toetasid. Mees on juba harjunud sellega, et teen igasuguseid otsuseid ja võtan uusi asju ette.
Samas pean ütlema, et ega ma ka Tartu linnapeana töötades kodune olnud. Ööbisin küll kodus, aga jõudsin sinna hilja, sest oli palju käimist ning sehkendamist. Nii et võib-olla ei olegi minu äraolekus nüüd väga palju erinevust.
Kas on õige, et rahas te kaotasite, kui vahetasite Eesti linnapeadest kõige enam teeniva Tartu linnapea ametikoha kultuuriministri töö vastu?
Ausalt öeldes ma ei teagi. Tean oma uue ameti töötasu suurusjärku, aga kui palju ma täpselt kätte saama hakkan, ei oska öelda.
Muide, Tartu linnapea põhipalk on väiksem kui näiteks Tallinna linnapeal. Minul suurendas tasu muusikamagistri teaduskraad, mis ministri töötasus midagi ei tähenda.
Palgast lähtudes ma ametit ei vahetanud.
Kuivõrd te üldse raha nimel töötate?
Ma ei tööta raha pärast.
Aga mille pärast siis?
Võib-olla tundub see paatoslik ja võlts, aga ma julgen täiesti rahulikult öelda, et töötan missiooni ja armastuse pärast.
Millal te esimest korda tundsite, et enam pole vaja raha nimel rabelda?
Vist siis, kui abilinnapeaks sain.
Mitme pensionisambaga te liitunud olete?
Kõigiga, mida pakuti.
Kui alustasite omal ajal õpetajana ja jätkasite kultuurses, ent poliitikavabas valdkonnas, kas mõlgutasite mõtteid ka kaugemast tulevikust? Sellest, kuhu võiksite olla jõudnud 10—20 aasta pärast, nii umbes 2007. aasta kevadeks.
Muidugi mõtisklesin selle üle. Kujutasin ette, et töötan eluaeg Elleri muusikakoolis. Arvasin end välja jõudvat koorijuhtimise osakonna juhatajaks.
Kui nüüd samamoodi mõtiskleda, siis mis te arvate, kuhu te olete jõudnud aastatel 2017—2027?
Oi-oi-oi! Aasta 2027 on väga kaugel, siis ma olen erakordselt vana. Aga kui mõelda kuni aastani 2017, siis... Olen praegu ülikoolis doktorantuuris selle mõttega, et kindlustada oma tulevikku: kui vaja, jätkan akadeemilises keskkonnas.
Mis on teie seni kõige meeldivam töökoht?
Mulle oli kõige südamelähedasem Vanemuise kontserdimaja direktori amet. Sain luua täiesti uue struktuuri ja meeskonna. See oli loomine algusest peale. See oli nagu lapse sünnitamine.
Kas teil peaministri sihti silme ees pole?
Ei ole.
Aga Eesti esimene naispresident? Kas viimatine kandideerimine oli otsene vihje või lõbus vahepala?
See oli pigem osalus. Ühelt poolt oma erakonna toetamine ja teisalt kogemuste saamine. Ega ma oma šansse kõrgelt hinnanud, teadsin päris kindlasti, et ma ei ole kõige tugevam presidendikandidaat. Osalemine pakkus palju võimalusi tribüüniks. Sain Eesti inimestele oma mõtteid jagada ning kogusin tuntust juurde.
Nii et Laine Jänes on tulevikus presidendina sada protsenti välistatud.
Teate, ma ei ütle kunagi sada protsenti. Never say never. Aga ma loodan, et jah. (Naerab.) Ma ei kujuta praegu hästi ettegi, et ma ei saaks omi asju ajada ilma turvameesteta. Arvan, et see on väga ahistav.
Kas europarlament teid ei tõmba?
Praegu küll mitte.
Kuidas te poliitikasse jõudsite?
Eri erakonnad kutsusid mind aastaid poliitikasse.
Ja lõpuks sulasite.
Reformierakond tegi konkreetse pakkumise ja kuidagi väga õigel ajal. Vanemuise kontserdimajas tundus töö käima lükatud olevat, oli paras aeg edasi vaadata.
Esimene mõte oli, et ju ma saan Tartu kultuurielu jaoks midagi ära teha — pakkumine oli asuda abilinnapeaks, kui valimistel hästi läheb.
Kogu meie pere oli alati Reformierakonda toetanud, nii et minus polnud sisemist konflikti ise sellesse erakonda astuda.
Kas reformikad olid esimesed kutsujad?
Ei olnud. Esimene oli tollase nimega Maarahva Erakond. Siis soovis mind Keskerakond, lausa metsikult kutsus Res Publica (see oli nende esimene tulemine) ning seejärel kutsus Reformierakond ja läksingi temaga.
Kui tõenäoliselt te tulevikus erakonda vahetate?
Ei usu, et seda teen. Reformierakonnast pole ka püütud mind üle meelitada.
Kas see on loomulik või tavatu, et keegi juhib eri valitsustes eri ministeeriume? Kuidas suudab üks inimene olla nii võimekas?
Minister on tegelikult poliitiline kuju. Muidugi on hea, kui ta valdkonda jagab. Üldiselt juhivad ministeeriume kantslerid. Minister kannab poliitilisi eelistusi, esindab ministeeriumi valitsuses, riigikogus ja kogu rahva ees.
Inimesel, kes on niikaugele jõudnud, on küllap arenguvõimet, et ta suudab eri valdkondi endale selgeks teha. Aga on selge, et ei pea laskuma detailidesse, selleks on spetsialistid: kantslerid, osakondade juhatajad, nõunikud, juristid.
Kas teie oleksite nõus proovima edaspidi mõnd muud ministeeriumi juhtida?
No missugust siis?
Näiteks välisministeeriumi.
(Naerab.) Ah te tahate öelda, et Paet oli enne kultuuriminister ja siis läks välisministriks.
Ma ei ütle Paeti kohta midagi paha — tean teda varasemast ajast kolleegina «Postimehes», aga...
...aga näete, inimene on võimekas! Paet oli väga hea kultuuriminister ja minu meelest on ta ka...
Pakun siis midagi muud: põllumajandusminister.
(Naerab.) Mu vanemad on mõlemad insenerid-geodeedid — võib-olla jagaksin põllumajandusest midagi. Ei noh, ma ei oska öelda.
Muide, kas poliitika on räpane mäng?
Minu põhimõte on elada ja töötada nii, et saaksin öösel rahulikult magada.
Kas ta on siis räpane või mitte?
Inimestele meeldib müüte luua. Kui oled asjale lähemal ja tead, kuidas kõik tegelikult on, siis pilt avardub.
Nii et tegelikult ei ole?
Ma tahan, teate, mida öelda: see räpasus on poliitikale juurde joonistatud. Kunagi vanad roomlased ütlesid, et laima julgesti, midagi jääb ikka külge. Kui porikamakaga pihta saad, võid riideid küll pesta, aga mingisugune plekk jääb alles.
Väga keeruline on vastupidist tõestada. Paljudele meeldib halba uskuda, meeldivad intriigid — see on ju see, mille pealt meedia teenib. Räpasus sõltub väga palju ka poliitikust endast.
Mis teid poliitikas häirib?
Ei oskagi nagu midagi välja tuua.
Mul on ajakirjandusest selline mulje jäänud, et olete hästi ambitsioonikas inimene.
Ühest küljest tähendaks ambitsioonikus, nagu trügiksin ise tohutult kogu aeg kuskile. Küllap on keegi selle ambitsioonikuse mulle epiteediks pannud.
Samas üldse ilma ambitsioonideta ka ei saa. Aga see pole fanaatiline ambitsioonikus. Ega inimene võta vastu linnapea või ministri ametikohta, kui tal pole ambitsiooni midagi ära teha.
Kui töö on valmis või plaan teoks tehtud, kas olete siis rahul või jääb teinekord hinge kriipima, et saanuks ka paremini?
Olen üldjuhul maksimalist ja perfektsionist. Ega see kerge ole. Alati saab paremini.
Kas hoiate töö ja eraelu lahus?
Jah, mul on oma sõpruskond juba vanast ajast. Eks uusi tuttavaid tule muidugi juurde, sest olen avatud suhtleja.
Kui rääkida teie hobidest, siis ilmselt paljud teavad, et kogute jänesekujusid, peamiselt kaisuloomi.
Kui abiellusin ja muutusin Jäneseks, hakati mulle ja mu lastele jäneseid kinkima. Muudkui kingiti ja kingiti ja lõpuks hakkas jäneste kogumine mulle endalegi meeldima. Aga need ei pea olema pehmed kaisuloomad. Mul on kaarmsaid klaasist jäneseid ja pisikesi kristallist kujusid.
Mis pilt teil mobiiliekraanil on? Kas samuti jänes?
Mul on siin ilvesed, muuseas. (Laine Jänes näitab oma Samsungi ekraani, kus üks ilves teist kaisutab. Juures on tekst: «Hoia, mida armastad!»)
Kas teil on ka teisi huvisid?
Mulle meeldib lugeda ja käsitööd teha, aga need mõlemad nõuavad aega. Kui ma lastega kodus olin, tegin ikka väga palju käsitööd: pilutasin, heegeldasin, tikkisin ja kudusin. Mulle meeldib kohutavalt ka iluaiandusega tegelda ja muru niita.
Tegite meie vestluse algul märkuse, et ei maksa seksistlikuks muutuda, aga ma siiski veel riskin balansseerida piiri lähedal. Olete ilus naine. Tunnistage üles, kui tihti olete oma välist sära teadlikult millegi saavutamiseks ära kasutanud.
Ma ei ole seda teinud. Võin seda päris kindlasti öelda. Hindan pigem, kui räägitakse sellest, et ma midagi asjalikku ära olen teinud.
Ilu on muidugi ka vaataja silmades.
On küll. Ja kindlasti on ilu puhul tegemist looduse ning vanemate heade võimete kokkulangevusega. (Naerab.)
Vaadake, kui ilu oleks midagi sellist, mida inimene ise suudaks teha, siis saaks seda tema teenena võtta. Aga inimene on, nagu on. Loodus on tema loonud — mis seal ikka.
Siiski, kas ilusal inimesel on elus lihtsam edasi jõuda?
Ei pruugi olla. Ilu võib edasijõudmisel koguni takistada: võetakse näiteks eelarvamusega, et aa, mingi tibi.
Olen kuulnud naistelt päritavat: kui kaua teil hommikul enda sättimise peale aega kulub? Mida teie sellele küsimusele vastate?
Ma arvan, et seitse kuni kümme minutit, kui hakata aega lugema sellest, kui pärast hommikust pesemist peegli ette jõuan. Varem on see aeg isegi lühem olnud.
Millise treeninguga te end vormis hoiate?
Olen üritanud mitmesuguseid trenne teha. Vahepeal meeldis mulle vesispinning. Paraku on treeningud konkreetsetel aegadel, millest ma ei saa oma töökohustuste tõttu kinni pidada. Omaette harjutada ma jällegi ei suuda.
Kas teil on hea enesetunde hoidmiseks mõni oma nipp või tõekspidamine?
Mis söömisesse puutub, siis püüan alati süüa lõunaajal. Katsun hoiduda magusast ja saia ei söö ma peaaegu üldse.
Muidugi olen proovinud salenemiskuure, näiteks doktor Levini oma. Vereproovi põhjal koostati mulle isiklik toidutabel, mida järgida. Üht-teist nutikat sai sealt kõrva taha pandud, aga ega see kuur mind palju aidanud.
Olen ka paastulaagris käinud ja see mõjus mulle väga hästi. Ühelt poolt on see kaalu langetamine, aga teisalt organismi ja mõtteviisi puhastamine. Kord aastas kaheksa päeva paastuda oleks väga kasulik.
Avalikkuse ees te enamasti särate. Aga kas te mõnikord endast päris välja ka lähete?
Igasuguseid asju tuleb ette, aga ennast vaos hoides saab kahtlemata paremini hakkama. Töö juures ma küll ei kärata.
Meil oli ülikoolis õppejõud, kes pärast seda, kui kogu meie kursus oli kontrolltöö äärmiselt kehvasti teinud, malbe hääle ja naeratusega ütles: «Ma olen teie peale nii raevus, nii raevus.»
(Naerab.) See on umbes sama, nagu minu isal on kõige hirmsam asi, mida ta ütleb: «Nii ikka ka ei tohi.»
Kes teil kodus süüa teeb, pesu triigib ja koristab?
Koristame jõudumööda kogu perega. Meil on ära jagatud tsoonid, kus keegi midagi teeb. Minul on meeldiv tsoon: WC ja vannituba.
Kord nädalas käib meid aitamas abikaasa ema. Tema triigib, sest tõesti, seda ma teha ei jõua. Kui ikka neli inimest koos elavad ning mõned käivad veel trennis, rändab pesumasinasse väga palju kraami ja masin peseb peaaegu kogu aeg.
Kas teil mõni pahe ka on?
Loomulikult. No ma lobisen palju, nagu te kuulete. Ma ei saa pidama.
No ma ju küsin ka.
(Naerab.) Ma räägin päris pikalt ja palju.
Kas olete töönarkomaan või puhkaksite pikalt ja mõnuga, kui vaid saaksite?
Ma olen vist töönarkomaan — ma ei oska absoluutselt puhata.
Kus ja kuidas te abikaasaga kohtusite? Kas tema pidi kõvasti vaeva nägema teie tähelepanu võitmiseks või oli hoopis vastupidi?
Pigem vastupidi. Ma nägin ikka vaeva küll. Ei oskagi öelda, millega ta mulle silma jäi. Kohe esimesel sekundil, kui teda nägin, mõtlesin: ta on minu! Kohtusime 1984. aastal Eesti üliõpilasmalevas maaparandusrühmas. Sattusime ühte brigaadi.
Kui kaua siis aega läks, et...
Täpselt aasta. 29. juunil 1984. aastal nägin ma teda esimest korda ja 29. juunil 1985. aastal olid pulmad. Olin siis kohe 21 saamas.
Kui palju teil enne seda austajaid oli?
Sümpaatiaid ikka oli nii lühemat kui pikemat aega — ega ma siis papist tüdruk olnud —, kuid tõsist suhet, nii et oleks kellegagi koos elanud, küll mitte. Mul oli väga range kodu.
Mõni inimene neab oma saatust ja kurdab, et kõik läheb aina kehvasti.
Minul on küll olnud õnnelik saatus: mulle pakutakse palju huvitavaid võimalusi.
Ole ise teistega hea ja siis ollakse ka sinu vastu hea. Raha tuleb ja raha läheb ning asjad võivad ära kaduda. Suhted ning emotsioonid on kõige tähtsamad.
Kui tihti te mõtlete: vaat kui hästi, et minu elus on hästi? Või võtate seda loomulikuna?
Ma mõtlen sellele väga tihti. Kui õhtul voodisse lähen, und aga ei tule ning on aega mõtteid mõlgutada, siis tunnistan, et tegelikult on minu elus ikka hästi läinud. Ja ma olen selle eest tänulik.
ELULUGU
• Sündinud 30. juulil 1964 Moskvas.
• 1983. aastal lõpetas Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli koorijuhi ja muusikaõpetajana ning 1989. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi samadel erialadel. 1996. aastal pälvis Eesti muusikaakadeemias muusikamagistri kraadi. 2005. aastal astus Tartu ülikooli ajaloo osakonna doktorantuuri, tema doktoritöö käsitleb kultuuriajalugu.
• Kõige kauem on Laine Jänes töötanud Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis, kus oli aastail 1985—1998 kooriliteratuuri õpetaja ja kontsertmeister. Seejärel oli ametis Tartu linnavalitsuse kultuuriteenistuse peaspetsialisti, Tartu õpetajate seminari õppejõu, Eesti muusikaakadeemia Tartu filiaali juhataja ning Vanemuise kontserdimaja direktorina.
• Poliitikasse läks Laine Jänes 2002. aastal, võttes vastu Tartu abilinnapea koha. Kahe aasta pärast sai ta linnapeaks. Tänavu 5. aprillist asus tööle kultuuriministrina.
• Abikaasa Viljar Jänes (43) töötab osaühingus Kaarsilla Kinnisvara arendusjuhina. Tütar Marit Jänes (20) õpib Tartu ülikoolis teisel kursusel majandust, tütar Liine Jänes (16) käib Hugo Treffneri gümnaasiumi kümnendas klassis.
Allikas: «Sakala»
ARVAMUSED
Marit Jänes,
tütar
Mulle on ta eelkõige ema, olenemata ametist. Ta on hästi positiivne ja pakatab energiast. Üks, mille ma temalt kindlasti pärinud olen, on see, et kogu aeg peab nii-öelda asjatama — raske on lihtsalt istuda ja mitte midagi teha.
Ma arvan, et uus amet sobib talle suurepäraselt. Ta on osanud meid õega kasvatada nii iseseisvaks, et tema Tallinnas olek nädala sees ei ole meie elutempot küll muutnud.
Andrus Ansip,
peaminister
Tunnen Laine Jänest kui äärmiselt sihikindlat ja töökat naist, kelle sisemine sära ei jää kuidagi välisele alla. Laine on sümpaatne ja silmatorkavalt kultuurne inimene.
Linnapeana oli ta tõeline Tartu patrioot, aga kindlasti saadab teda ka kultuuriministri ametis edu. Eesti poliitika on tema tulekuga palju värvikamaks muutunud.
Katriin Fisch-Uibopuu,
Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja
Kui Laine Jänes töötas Tartu kultuuri ja hariduse valdkonna abilinnapeana, jäi ta mulle meelde eelkõige kui sihikindel ja kiire tegutseja, kelle soov oli võimalikult kiiresti tulemuseni jõuda.
Imetlen tema töövõimet ja energilisust. Üsna tihti ajasime tööasju telefonitsi pärast ametliku tööpäeva lõppu. Rääkimata linna kõigist kultuuriüritustest, kuhu ta abilinnapeana õhtuti jõudma pidi.
Laine on temperamentne, särav ja valmis uusi väljakutseid vastu võtma.
Tonio Tamra,
Viljandi muusikakooli direktor
Tunnen Lainet 1980. aasta 1. septembrist, kui temaga Tartu muusikakoolis tutvusin. Oleme kursusekaaslased, mõttekaaslased ja sõbrad.
Laine peale võib kindel olla, temaga saab arvestada. Tal on kõik juhile vajalikud omadused: sihikindlus, tahtejõulisus ja hea suhtlemisoskus. Muusikuna on ta emotsionaalne, ametnikuna aga konkreetne ja ratsionaalne.
Oma eesmärkide saavutamisel on tal väga suur roll perekonnal. Kõik, nii vanemad, abikaasa kui tütred, aitavad teda.
Riina Roose,
Tallinna Linnateatri muusikaala juhataja
Meie sattusime toonase Tallinna riikliku konservatooriumi ühele kursusele 1983. aastal. Sõprussuhe seob meid seniajani.
Laine on suure töövõimega, laia haardega ja õppimisvõimeline. Usun, et hea põhja on talle andnud koorijuhi haridus, see on mudel ükskõik millise organisatsiooni juhtimiseks.
Loodan väga, et ta suudab selles rahakeskses valitsuses iseendaks jääda ja eelkõige endale antud lubadusi täita.