Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JÕULUD JA ülestõusmispühad on kristlastele kõige tähtsamad sündmused aastas. Neid oodatakse pikisilmi, nendeks valmistutakse põhjalikult. Ja mitte ainult kirikutes, vaid ka kodudes.
Tänavused ülestõusmispühad olid ühel ajal kogu kristlikul maailmal: nii luterlastel, katoliiklastel kui õigeusklikel. Seepärast on paslik meenutada, kuidas neid on tähistatud aastate eest ja mitte just kõige meeldivamates tingimustes, näiteks Nõukogude vangilaagrites.
KUIDAS SUHTUDA ususse ja kuidas sellega seonduvaid pühasid tähistada, on iga inimese isiklik asi. Isegi laagritingimustes. Ei pea ju keegi kõvasti Piiblit lugema ega kirikulaule laulma. Võib ka vaikselt omaette mõtiskleda. Nii me ka tegime, sest kartsime karistust.
Mind oli Siberi-asumiselt kodumaale pagemise eest mõistetud kolmeks aastaks karistust kandma Nižni Novgorodi (siis Gorki) lähedale. Et olin vahepeal Eestis viibides lühikest aega Tartu ülikoolis arstiteadust õppida jõudnud, sain laagri meditsiinipunkti õe koha. See võimaldas mul vangide kõrval tähele panna ka personali elu ja kombeid.
KUI STALIN veel elas, tehti kõike salaja. Aga ikkagi tehti! Kui töötavad inimesed ei julgenud oma lapsi ristida lasta, tegid seda vanavanemad: võtsid lapsed sülle või käe kõrvale ja viisid nad papi juurde.
Need venelased, kellega seal kokku puutusin, olid sügavalt usklikud, kuid pidid olude sunnil elama väga kahepalgelist elu. Nende jutt oli üks, kuid igapäevased teod teistsugused.
Nõnda siis säilis kõigest hoolimata side kirikuga, eeskätt vanemate inimeste kaudu. Kogudused ja kirikud polnud kunagi tühjad.
Kui suur osa sealsest rahvast leiab tee pühakodadesse tänapäeval? Tollased pühadeaegsed ristikäigud olid vaatepilt omaette.
PÄRAST Stalini surma märtsis 1953 tekkis tunne, et valgust on rohkem ja hingata hõlpsam. Kõik tundsid kergendust. Seda võis märgata ka ülestõusmispühade lähenedes nii laagris kui väljaspool seda.
Kui pühad kätte jõudsid, ei varjanud keegi midagi. Küpsetati, keedeti. Müüdi ja osteti mune ning värviti neid. Hirm oli kadunud. Isegi laagriülema peres valmistati pühadesaia.
Ülem Tatjana Antonovna ja poliitülem Valentina Aleksejevna olid ristikäigul platsis ning keerlesid batjuška ümber. See kõik on mulle eredalt meelde jäänud.
STALINI SURM ja esimesed sellejärgsed kevadpühad äratasid meis uue lootuse. Oli tunda, et riigis puhuvad värsked tuuled. Ka kord polnud laagris enam nii range kui varem.
Peagi jõudsid meie kõrvu head kuuldused võimalusest pääseda tagasi kodumaale.