Tallinna Linnateatri «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4» puudutab ja teeb haiget, sest Tammsaare tähelepanekud Eesti Vabariigi esimese perioodi kohta mõjuvad lavastuses esiletooduna väga tuttavlikult.
Indreku ja Karini vastuoludes peegeldub tänapäevane Eesti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pimedus. Rongirattad ragisevad. Kui saalis valgeks läheb, seisavad laval needsamad vanaaegsed puust rongiistmed, millel näitlejad enne etenduse algust istusid.
Relssidel kokku põrkavad ja lahti loksuvad pingid kihutavad läbi elude ning tekitavad kurgus kipitust, kui Karin need abikaasast lahku kasvamise märgina omavahel lahti ühendab.
«Jumal on olemas,» ütleb tuulekeerisena tuppa lendlev Karin (Hele Kõre), kuuldes rikkur Köögertali (Rain Simmul) pankrotist. Kui Indrek (Indrek Sammul) vihjab, et see tähendab ühtlasi allakäiku Karini isale, kes oli mõtlematult Köögertali vekslitele allkirju andnud, paistab naine lõplikult jumala olemasolu mõtteist pühkivat.
Eestlased ei muutu, vaimu ja võimu/raha vastuolud pole Nõukogude okupatsioonist hoolimata kuhugi kadunud.
Endiselt naudivad elu petislikud Köögertalid, kes õigel ajal majad ja vara naise nimele kirjutavad, ning tavalised töölised, nagu õpetaja Kalvi (Margus Tabor), teenivad vaid niipalju, et perel hinge sees hoida. Kuhugi pole kadunud ka meisterlikud petised, nagu advokaat Paralepp (Andres Raag).
Poeb naha vahele
Elmo Nüganeni lavastatud «Tõe ja õiguse» puhul on raske välja tuua hetke, millest alates see hakkab naha vahele pugema. Iga stseen lisab uusi kihte ning hakkab veidi hirm, sest meenub, kuidas lõppes samu väärtusi kandnud Eesti Vabariigi esimene periood.
Kas nüüd oleme me targemad ja oskame hinnata rohkem hingelisi väärtusi, mida esindab Indrek? Või läheme kaasa lõbujanu ning pidude ja pillerkaaridega, mis muudavad algul küll pealiskaudse, kuid mitte halva Karini nii põhjani rikutuks, et abikaasa ei suuda seda enam välja kannatada?
Inimlikud väärtused
«Tõde ja õigus. 4» paneb mõtlema inimlikele väärtustele, luues briljantsete lavastaja- ja näitlejatööde koosmõjus täiesti uue kvaliteedi. Mitmel puhul tundub lavastus olevat filmilik: nii mõneski stseenis, eriti seltskonnas, tõuseb paar osalist esiplaanile ja tagaplaanile jääv vakatab vaikuses.
Hele Kõre Karini kohta on öeldud, et noor näitlejanna on teinud selle rolliga oma elutöö. Tema Karin on kompleksne isiksus. Ta on põikpäine, hoolimatu ja vajab tähelepanu. See, et ta teiste meestega suhteid loob, on esialgu ajendatud lootusest päästa pere rahamuredest. Ajapikku aga hakkab muretu elu talle meeldima.
Samas on temas headust ja hoolivust, eriti suhetes Idaga (Anu Lamp). Hoolimata sellest et ta veedab öid meestega pidusid pidades, väidab ta ennast Indrekut armastavat ning vaataja näeb seda, kuigi ajuti läbi udu.
Rõõmsa üllatuse pakkus ka Indrek Sammul. Seni pigem väljapoole elavate rollidega meelde jäänud näitleja oli seekord minimalistlik ja vaoshoitud. Tema tagaplaanil olemise jälgimine oli tõeline nauding.
See lavastus on midagi palju enamat kui võimalus õpilased kohustuslikus korras Anton Hansen Tammsaare teose dramatiseeringut vaatama viia. Ja ometi, ka seda võiksid õpetajad teha, sest lihast ja luust tegelased lähevad teatrivaatajale korda ja puudutavad.
LAVASTUS
Anton Hansen Tammsaare «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4» Elmo Nüganeni dramatiseeringus ja lavastuses Tallinna Linnateatris.
Osades Hele Kõre, Indrek Sammul, Helene Vannari, Evelin Pang või Ursula Ratasepp, Rain Simmul ja teised.
Allikas: kavaleht