Noor kirjanik Ketlin Priilinn ütles Viljandi linnaraamatukogus lugejatele esinedes, et koolikirjandid meeldisid talle alati.
Ketlin Priilinn kirjutab, et vältida tühja tunnet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neli laste- ja noorteraamatut avaldanud Ketlin Priilinn mäletab, et juba viieaastaselt kirjutas ta vihikusse luuletusi, joonistas neile ka pildid juurde ja pidas seda raamatuks.
«Mäletan sedagi, et võtsin isa visiitkaardi ja sodisin tema nime asemele «Ketlin Priilinn, kirjanik»,» muigas ta.
Koolis meeldis talle oma sõnul väga kirjandeid kirjutada. «See oli lihtne — mul pole kunagi olnud raskusi õigekirjareeglitega.»
Õpiks teist eriala
Teistes ainetes neiul nii hästi ei läinud: muret oli nii matemaatika, keemia kui füüsikaga ja kooliaastate jooksul oli tal mitu järeleaitamisõpetajat.
Pärast keskkooli astus Ketlin Priilinn Eesti-Ameerika Ärikolledžisse turismijuhtimise erialale, ent ta tunnistas, et kui saaks uuesti valida, õpiks ta pigem eesti või inglise filoloogiat.
Esimene raamat valmis Priilinnal kõrgkooli viimasel kursusel.
«Olin sellest ammu unistanud, aga julgust polnud,» rääkis ta. «Lugesin ajalehest lastejuttude võistlusest ja et selle lõpuni oli ainult paar nädalat, hakkasin kiiresti kirjutama.»
Priilinn ei uskunud, et ta midagi võidab, sest see oli tema esimene suurem töö, kuid oma kutsika Berta juhtumiste põhjal kirjutatud «Koeralaps Berta seiklused» leidis äramärkimist. «See andis mulle julgust jätkata.»
Tõsielulised koeralood
Koertejutte mõlkus Ketlin Priilinna mõtetes veelgi ja nii sündis «Lugusid koertest».
Seni viimasena ilmunud raamatut, noore tüdruku päeviku vormis «Maarjamäe kägu» hakkas ta kirjutama 2003. aastal.
«Kirjutasin 20 lehekülge, ent siis jäi see millegipärast soiku,» jutustas Priilinn. «Avastasin selle paar aastat hiljem. Et parajasti oli käimas Tänapäeva noorsooromaani võistlus, motiveeris see paari kuuga raamatut valmis saama.»
Ja läks hästi: «Maarjamäe kägu» saavutas mullusel võistlusel kolmanda koha.
Enne seda jõudis ilmuda «Peaaegu tuhkatriinu», mille kirjutamist alustas Priilinn möödunud aasta augustis ja mille lõpetas juba septembris. Raamat jutustab 13-aastasest tüdrukust, kelle suhted võõrasemaga on halvad ja kes mõtleb välja igasuguseid trikke, et teda majast välja saada.
«Minul endal pole olnud ei võõrasema ega võõrasisa ja ma ei teagi, kust see mõte mu pähe tuli. Kuskil justkui oli see lugu olemas ja mina pidin selle kirja panema,» kõneles noor kirjanik.
Ketlin Priilinn töötab vabakutselise ajakirjanikuna. Selle kõrvalt on tal aga kogu aeg pooleli ka mõni raamat. «Muidu on niisugune tühi tunne, nagu oleks midagi puudu,» lausus ta.
«Kirjutan tavaliselt hommikupoolikuti, iga päev ühe lehekülje, sest lugesin Stephen Kingi soovitust kirjanikule määrata endale norm, kui palju peaks päeva jooksul töötama,» rääkis Priilinn ning tähendas, et kuulsa kirjaniku õpetussõnadest oli talle palju abi. «Töö saab kiiremini ja hõlpsamalt valmis.»
Kirjutamine nõuab ideid
Raamatu kirjutamises pole Ketlin Priilinna arvates midagi keerukat, vaja on vaid seda, et mõte liiguks ja ideid jätkuks.
«Kirjutama hakates tean ainult raamatu algust ja põhisündmusi, mis võiksid juhtuda, kõik muu tuleb töö käigus,» kõneles ta. «Vahel on raske, kui olen mõne tegelase pannud olukorda, millest ei oska teda välja tuua. Sellisel juhul teen metsas tunniajase tiiru ja tekivad uued mõtted.»
Tegelaste nimed, kui need pole just peategelased, leiab Priilinn oma ütlemist mööda juhuslikult, kasutades mõnikord abivahendina telefoniraamatut.
Poistele pole neiu veel kirjutanud. «Olen sellele mõelnud, kuid ma ei tunne poiste mõttemaailma nii hästi,» põhjendas ta. «Ka mu järgmine raamat «Anna ja merisiga Julius» on mõeldud tüdrukutele: seal õpetatakse muu hulgas, kuidas pannkooke küpsetada ja printsessipidu korraldada.»