Juba pool aastat on Soomaa elanikke küsitlemas käinud inimesed, kelle eesmärk on rahvuspargi maastikele kunagised nimed tagasi anda ja nendega seotud pärimused talletada.
Soomaa kohanimed ärkavad unustusehõlmast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist on projektiga «Soomaa mälumaastikud», mille abil püütakse süstematiseerida ja kaardistada selle piirkonnaga seotud pärimusteated. Hiljem soovitakse need ka laiemale üldsusele kättesaadavaks teha.
Projekti viib ellu osaühing Vanderlin, kes tegutseb Jõesuus asuvas Soomaa hostelis. Osaühingu partnerid on riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regioon ja kirjandusmuuseumi projekt «Radar». Ettevõtmist rahastab keskkonnainvesteeringute keskus.
Idee tuli vajadusest paiku nimetada
Projekti koordinaatori, Soomaa hosteli matkakorraldaja Rait Partsi jutu järgi tekkis mälumaastike taastamise mõte sellest, et Soomaal ringi käies on mõnikord vaja maastikku määratleda, kuid kunagised kohanimed on unustusse vajunud.
«Käin palju metsas, aga kui keegi minu käest küsib, kus ma täpselt kõndisin, ei oska ma sageli muud öelda kui metsas. Kuidas neid kohti nimetatakse, ei ole teada,» rääkis Parts.
Teda ajendas maastike kultuurilugu talletama ka Soomaa pärimustega tutvumine.
«Kolisin siia 2005. aasta suvel — appi hostelit pidama. Varem olin Soomaal ainult matkamas käinud,» kõneles Parts, kes on Tallinnas üles kasvanud ja seal elanud ning erialalt klaasikunstnik.
Et ennast uue elukoha ja selle taustaga tuttavaks teha, hakkas ta uurima pärimuslugusid. Neid sai ta nii kohalike inimeste käest kui internetist.
«Tuli välja päris kepsakaid lugusid,» muigas Parts. «Ühel hetkel hakkas mul aga kahju, et kõik see niimoodi arhiivides seisab ja internetis raskesti leitavatel lehekülgedel paikneb. Mõtlesin, et need lood võiksid inimestele hõlpsamalt kättesaadavad olla.»
Pärimuste uurija märkas sedagi, et neis lugudes on palju selliseid kohanimesid, mida tänapäeva kaartidelt ei leia. Et viimase poole sajandi jooksul on Soomaa elanikkond suures osas vahetunud, ei ole just palju neid, kes veel kõnealustesse paikadesse juhatada oskaksid.
«Vestlesime sel teemal looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni töötajatega ja üheskoos panimegi kokku projekti mälumaastike kaardistamiseks. Mõtlesime välja ka selle finantseerimise skeemi,» kõneles Rait Parts.
«Projekti idee on tuua kohapärimused maastikule tagasi ning teha need nähtavaks kas siis viitade ja siltide abil või kaardile kantuna,» selgitas ettevõtmise koordinaator. «Samuti soovime ühte kohta koondada pärimused, mis praegu on muuseumides laiali. Plaanime need trükki anda ja panna üles ka internetti ühele koondlehele.»
Parts nentis, et kuna igale künkale ei ole võimalik viitasid püstitada, tuli projektis osalejatel idee pakkuda huvilistele võimalust läbida kohti ka GPS-i abil.
«Tänapäeval areneb infotehnoloogia kiiresti ning GPS-i seadmed on juba paljudel inimestel,» lausus ta. «Meie plaan on digitaliseerida mingi hulk kaardistatud territooriumi GPS-i radadena, nii et inimesed saaksid seda infot siis rentida või vabavarana alla laadida. Nii on neil võimalik huvipakkuvad kohad ise maastikul üles leida.»
Eestvedajad on kaks noort meest
«Soomaa mälumaastike» projekti alustati 2006. aasta oktoobris. Peale Rait Partsi on selle eestvedaja viis aastat tagasi Pärnust Soomaale kolinud arhitekt Rene Valner. Neid aitab prantslane Thibault Rochier, kes oli 2005. aastal looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni juures praktikal ja nüüd abistab omakorda hostelit.
Kohalike elanike intervjueerimise juures on abiks olnud veel kirjandusmuuseumi töötajad Mann Lintrop, Kaisa Sammelselg ja Tõnno Jonuks. Nemad on aidanud välja töötada küsitluse metoodikat ning kõnelusi videolindile salvestada.
Rait Parts lisas, et Tõnno Jonuks juhib ka projekti «Radar», mis on «Soomaa mälumaastike» projektiga üsna sarnane.
«Tema alustas sellega juba enne meid,» jutustas ta. «Ta hakkas kirjandusmuuseumi materjalide abil kaardistama pärimusi Ida- ja Lääne-Virumaal. Selleski projektis süstematiseeritakse pärimused, kantakse need kohalike inimeste abiga kaardile ja lõpuks sisestatakse veebikeskkonda.»
Parts oli käimasolevast «Radari» projektist kuulnud juhuslikult ühelt matkajalt ning pannud ette sellega ka Soomaale tulla.
«Nüüd teeme «Radariga» koostööd,» rääkis ta. «Nemad toetavad meid oma väljatöötatud metoodikaga, aidates süstematiseerida ajaloolist kultuuripärimust, mis on korjatud 1920. ja 1930. aastatel Tori, Suure-Jaani ja Kõpu kihelkonna kohta. Meie kanname need maastikule ja koordineerime kogu projekti siinset tegevust.»
Keskkonnainvesteeringute keskuselt on osaühing vajaliku infomaterjali kogumiseks ja selle kaardile kandmiseks saanud 215 000 krooni.
«Tuleb tunnistada, et kui kogu meie töö tasustada, jääks sellest rahast väga väheks,» sõnas Rait Parts. «See projekt nõuab ikka suurt entusiasmi ja idealismi. Aga kui oled selle korra juba ette võtnud ja näed selle vajalikkust, ei saa enam loobuda.»
Koordinaator lisas, et ettevõtmise esimene etapp jõuab lõpule eeldatavasti novembris. Selleks ajaks peaksid olema lõpetatud kohalike ja endiste elanike intervjueerimine, andmete süstematiseerimine ja kaardile kandmine ning digitaalsel kujul peaksid need inimestele kättesaadavaks tehtud olema.
Projekti teise osana plaanivad mehed kogutud materjali trükituna välja anda. «Millal seda teha jõuame, sõltub sellest, kui edukad oleme raha taotlemisel,» lausus Parts.
Praeguseks on osaühing Vanderlin jõudnud projektiga niikaugele, et kaardile on kantud Tipu, Läti ning endiste Halliste, Piiri ja Tõramaa küla kohanimed. Uurimusi on tehtud ka Riisa külas. Edasi liiguvad mehed Sandra küla poole ja siirduvad siis Hüpassaarde. Lõpuks loodavad nad ringi peale teha Kuresoole.
Kaardid täienevad jõudsasti
«Nimede hulk, mida me nii praegustele kui ajaloolistele kaartidele juurde oleme kandnud, on muljetavaldav,» oli Rait Parts uhke. «Kogu see info on kadumise äärel, sest inimesed, kes neid nimesid mäletavad, on juba eakad.»
Hindamatud abilised on projektis osalejatele olnud Ulvi Rosenberg Tipu ja Heljo Saarla Sandra külast. Nemad on meeste sõnul tõelised pärimuse kandjad.
Projekti koordinaator rääkis, et inimestega suheldes tulevad mõnikord päevavalgele väga emotsionaalsed ja isiklikud lood, mis kuulajaid vapustavad. Paljud neist kõnelevad Teisest maailmasõjast ja metsavendadega juhtunust.
«Kõik see on ju täpselt samamoodi ajalugu nagu suured sündmused,» leidis Parts. «Et inimesed kolivad maalt linna, on kohapärimused kahjuks hääbuv osa meie kultuurist. Seda võib öelda kogu Eesti kohta.»
Rait Parts rõhutas, et kõiki kuuldud lugusid nad muidugi avalikustada ei kavatse. «Need on aga olulised meie enda koha- ja kodutunde loomiseks. Kui ma nüüd metsa lähen, siis tean, et ühel hetkel olen näiteks Nõianõmmel või Peeruniidul, kohtades, millele varem ei osanud nime anda. Või nagu ütles Milla Jaksi Riisa külast: «Tähtis on, et Soomaa ei oleks vaid roheline laik kaardil!».»
Arvamus
Murel Merivee,
looduskaitsekeskuse kaitse planeerimise spetsialist
«Soomaa mälumaastike» projekt on hästi vahva ettevõtmine.
Soomaa pärandkultuuri on kogutud varemgi. Seda võib leida muuseumidest, huviliste ja koduloolaste kaustikutest ning rahvuspargi valdusest. Aga niisugust asja ei ole varem tehtud, et Soomaale matkama minnes saaks inimene kohe teada, mis nimi mõnele jõekäärule või metsatukale on pandud.
Projekti eesmärk ongi see, et muuseumisse või kaustikusse talletatud pärimused saaksid rahva ette toodud. Praegu õnneks on veel neid, kes oskavad meile näidata legendidega seotud kohti.