Hiljuti kurtis üks põllumehi nõustav agronoom, et näe, ühel talupidajal on muld nii hapu, et külvatud oder läheb tagurpidi mulda tagasi. Mingit saaki ta ei saa, aga mulla lupjamisest ei taha ta midagi kuulda. Kas see on ikka tark mõtlemine?
Kommentaar: Põldu pole mõtet pidada lupjamiseta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti põllumuldadest on ligi kolmandik happelised. Meie peamine teravili oder on aga mulla happesuse suhtes väga tundlik ja nii võib odrakasvatus hakata üsna paljudes kohtades vähikäiku tegema. Mitte juhuslikult ei kasvatatud otra enne sõda Kagu-Eestis suhteliselt vähe, seal eelistati odrale kaera kui mulla reaktsiooni suhtes vähem nõudlikku kultuuri. Ka liblikõielised on lubjalembesed.
Seepärast tuleb muldade lupjamist ikka au sees hoida.
Eestis on muldade lupjamist korraldatud valdavalt riigi finantseerimisel, ent viimase aja muudatused põllumajanduses on halvanud happeliste muldade lupjamise ning seetõttu muutub kaltsiumi bilanss aasta-aastalt üha negatiivsemaks.
Olukorra parandamiseks on aeg hakata otsustavalt tegelema muldade lupjamise ja selle korraldamise korrastamisega. Esmalt on maaharijal vaja selgeks teha muldade tegelik lubjatarve. See on paljudel juhtudel märksa suurem kui viis tonni hektarile, mistõttu see kogus ei täitnud sageli eesmärki — muld jäi ikka happeliseks.
Eelmise sajandi 60. ja 70. aastatel töötati välja lubjatarbe määramise teaduslikud alused, millele toetudes põlde ka lubjati.
Põllu lubjatarbe määramiseks tuleb teada mulla liiki ning selle huumuse- ja happesuse-, samuti kaaliumi-, kaltsiumi- ja magneesiumisisaldust. Need näitajad mõjutavad lubjatarvet. Ühest näitajast jääb väheseks, et lupjamisvajaduse kohta objektiivset hinnangut anda.
Seega peab lupjamise taotleja edaspidi tellima mullaproovide võtmise ning laskma neist määrata nimetatud ainete sisalduse põllumassiivi kohta. Mõistlik oleks seda teha koos väetistarbega, lastes määrata ka fosfori ja mõned mikroelemendid (enamik elemente määratakse ju ühestsamast lahusest). Nende tulemuste põhjal väljastab põllumajandusuuringute keskus lubjatarbekaardi (samuti väetistarbekaardi) koos vajalike lubjakogustega.
Happesuse kõrvaldamiseks vajalikud viiest tonnist suuremad lubjakogused tuleb mulda viia kolme aasta jooksul. Andmeid peab uuendama vähemalt viie aasta järel. Lubjatarbekaardi põhjal esitatakse taotlus maaparandusbüroole ja saadakse sealt lubjatarbetõend lupjamistegevuse alustamiseks. Täpsustused saadakse töö käigus.
Muldade lupjamine on küll kallis, aga happelised mullad võivad tasku veel tühjemaks jätta. Mulla happesus kahandab saagikust kolmandiku võrra või veel rohkemgi. Peale selle väheneb väetiste efektiivsus, sest taimetoitained, eriti fosfor, lämmastik ja kaalium, on taimedele paremini kättesaadavad happesuse neutraliseerimise järel.
Happelised mullad on kaltsiumi poolest väga vaesed, seal kasvavad taimed on nõrgad ja haiged ning nende toiteväärtus on madal. Kaltsium pole küll taimedele toitaine, kuid on tähtis taimedele soodsa toitekeskkonna loomisel. Ainult lupjamisega on võimalik niisuguse mulla seisundit parandada.
Praegu jääb muldade lupjamiseks antavate toetuste maht kaugele tegelikust vajadusest. Et põllud edaspidigi vilja kannaksid, ei tohi loota ainult riigi toele. Tark peremees leiab ka ise võimalusi, kuidas muldade happesust vähendada. Võimalik, et lupjamine vajab senisest suuremal määral keskset koordineerimist, kuid seda saab teha praktilisest vajadusest lähtudes.
Lõpetuseks tahan kummutada maaharijate seas levima hakanud kuulduse, et kaltsiumivaesed ja happelised mullad tunneb ära seal kasvavate paiselehtede järgi. Paiselehe meeliskasvukoht on hoopis savikas muld, mis ei vaja lupjamist. Happelisele mullale iseloomulik taim on väike hapuoblikas, mille õitsemise ajal on põld punakas.