Vähe sellest, et noored on eesti keele üle külvanud slängiga, me asendame oma igapäevases kõnes varsti juba iga teise sõna võõrkeelest laenatuga. Nii tekib kummaline hübriid, mis on tasahilju asunud korrektset väljenduslaadi hävitama, röövides eestlastelt ühe olulisema identiteedi tunnuse — emakeele.
Vanematel inimestel võib tekkida küsimus, kas slängil ja laensõnal ongi vahet. Erinevus on aga üüratu.
Teismeliste seas nii populaarne mitteformaalne kõnekeel ei tulene enamasti võõrkeelest, vaid eesti keele valest kasutamisest. Näiteks kõneldakse burksidest ja kokast, kuigi oleks õige öelda hamburger ja kokakoola.
Släng tuleneb sellest, et ei viitsita pikki sõnu välja hääldada, nende kirjutamisest rääkimata. Nii polegi millegi üle imestada, kui grammatikareeglitest aru ei saada. Kuidas ongi võimalik taibata näiteks häälikuühendite seaduspärasusi, kui raskuste tekkimisel kaotame paar tähte vahelt ära ja saame endile hoopis suupärasema fraasi?
Laensõnad on meid vallutanud televisiooni, muusika ja kino mõjul. Ingliskeelsete fraaside kasutamine on hõlpsam, popim ja noortepärasem. «Hängime» ja «tšeki seda» on vaid üksikud näited ning kuigi meile võib tunduda, et kasutame õiget eesti keelt, vestleme pooleldi inglise keeles, isegi kui me seda kunagi õppinud ei ole.
Ebakorrektne väljendusviis saab enamasti alguse noortest, kuid kandub kiiresti üle ka teistele. Tahab ju iga vanaema oma lapselapsega ühist keelt leida. Miks mitte siis kasutada just slängi ja laensõnu?
Asjaolu teeb kurvaks see, et enamasti inimesed ei märka eksimist ja teevad vigu edasi, õppides neid aina juurde. Kui kõik nii jätkub, on eesti keelest mõnekümne aasta pärast järel vaid riismed, mis tunduvad nagu võõrsõnad slängi ja laenatu keskel.
Võõrkeeled omandavad üha suurema tähtsuse, mängides olulist rolli õpingute jätkamisel ja töökoha otsimisel. Üritame joonduda teiste järgi ega väärtusta seda, mis meil on — rahvust ja kultuuri.
Kas meie, eestlased, tõesti tahame olla tähtsusetu, peaaegu eristamatu tilluke plekk Euroopa kaardil? Mina küll ei taha. Meil on oma ajalugu, kultuur ja keel. Meist peetakse tänu sellele lugu. Kuid me ise üritame seda kõike iga hinna eest muuta. Tahame olla teiste moodi.
Vahel tundub, et igaüks on kuulnud Gustav Suitsu üleskutset saada eurooplasteks, kuid tänapäeval, sadakond aastat hiljem, peaksime ütlema: «Olgem eurooplased, kuid jäägem ka eestlasteks!»
Laiskus, mugavus ja soov miljonite inglise keele kõnelejatega ühist keelt leida teevad eesti keele püsimajäämise raskeks. Kui kasutame igapäevaelus ingliskeelseid väljendeid, ei pööra me küllalt tähelepanu emakeele säilitamisele.
Selleks et eripära hoida, tuleb kõigepealt õppida hindama seda, mis meil on. Meile on palju antud. Ärgem siis laskem seda endilt ära võtta! Mitte keegi ju ei märka, kui slängi sülitatakse suust välja nagu kahurist. Küll aga pööratakse pead, kui keegi kõneleb korrektses emakeeles.
Eesti keele saatus ripub juuksekarva otsas. Et oma keelt ja identiteeti Euroopa kultuuripildis säilitada, tuleb endid teistest kõrgemale seada, tuleb julgeda teistest erineda!