Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EESTI VABARIIGI 89. aastapäeva kontsertaktus Ugala teatri saalis algas kombekohaselt hümniga. Seda laulis kaasa suurem osa saalis viibinutest. Minule lähevad need helid ja sõnad alati väga sügavale südamesse. Rõõmsaks teeb teadmine, et võime laulda täiel häälel — meie kodumaa on vaba.
Seda valusamalt meenuvad ajad, mil ähvardas karistus neid, kes julgesid avalikult meie riigi hümni viisi ja sõnu esitada. Paljusid valdas õnnetunne, kui Soome raadio kaudu jõudis nende kõrvu see kaunis meloodia.
24. VEEBRUARIL olid Ugala uksed avatud nii omadele kui võõrastele. Kohaletulnutes võis märgata heldimust, nende ilme väljendas erilist sõbralikkust. Tundsin, et olime ühine pere.
Aastad on möödunud ja Balti keti ajal sündinud noortest on kasvanud lootust andev uus põlvkond. Olen eakas inimene ja seetõttu mõnikord masendunud, kuid oma rahvaga koos olles tunnen end tugevana.
MISKI EI suuda minu mälust kustutada Viljandi vabadussamba kivisse raiutud sõnu: «Ma tõusen ka hauast, kui vajad mu abi, kodumaa!»
Viljandi ei unustanud oma kodanikke kostitamast kringli ja kohviga. Suur tänu kõigile vaevanägijatele, kes selle päeva eriliseks muutsid!