Ajaloolisel Viljandimaal asus keskajal viis ordulinnust: peale Viljandi veel Põltsamaa, Karksi, Tarvastu ja Helme.
Helme linnus — keskaja uurimata teetähis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende rajamise aeg ja põhjused, omaaegsed funktsioonid ning saatus olid väga erinevad. Samuti on erinev nende linnuste kujunemisloo, ülesehituse ning hävingu kohta olemasoleva info hulk. Eelisseisus on komtuurkonna keskus Viljandi. Oluline on pöörata tähelepanu ka teiste tollaste linnuste saatusele.
Tänapäeval Valga maakonnas Pärnu—Tõrva—Valga ja Viljandi—Kärstna—Helme tee ristumiskohal asuv Helme linnus paistab silma seetõttu, et selle keskaegseid müüre on maapinnal enim säilinud. Samas pole paraku nimetada ühtegi arheoloogia- või arhitektuuriajaloolist uurimust, mis linnust põhjalikult käsitleks. Isegi 1932. aastal koostatud koguteoses «Valgamaa» on sellest vaid mõni rida ning needki hajutatud mitme alajaotuse vahel.
Möödunud aasta suvel leidsid Helme ordulinnusel allakirjutanu juhatusel aset esimesed teadaolevad arheoloogilised kaevamised. Kahe proovikaevandiga soovisime selgitada linnuse rajamisaega, samuti linnusehoovi ladestunud kultuurikihi vanust ja iseloomu. Töid rahastasid riiklik programm «Lõuna-Eesti keel ja kultuur» ning Eesti Teadusfond.
Kas ka muinaslinnus?
Alates 1920. aastatest, mil Eesti muistiseid hakati süstemaatiliselt arvele võtma ja läbi käima, on mitu uurijat avaldanud arvamust, et Helmes võis paikneda ka muinaslinnus.
Peamine seda seisukohta toetav argument on head loodusolud: linnus asub sobiva suurusega mäekünkal (kivilinnuse mõõtmed on umbes 110 x 60 meetrit) ning selle eraldamiseks ümbritsevast alast piisab väikesemahulistest mullatöödest. Kahtlusi tekitab asjaolu, et lähim kindlalt teada olev muinasaja lõpusajandite linnus Tõrva Tantsumägi jääb vähem kui nelja kilomeetri kaugusele. Samal ajal kasutusel olnud linnused asuvad aga üksnes erandjuhtudel üksteisele lähemal kui 10—15 kilomeetrit.
Uuringutel jõuti loodusliku aluspinnaseni hoovi keskossa rajatud kaevandi kaudu. Liival paiknes põlengukiht, mis koosnes söestunud puidujäänustest ja tules lõhenenud kivide tükkidest. Täpsemalt dateeritavaid leide see ei sisaldanud, kuid väikeste tellisetükkide põhjal võib öelda, et tegu on siiski keskaega kuuluva rajatise põlengu jäänustega.
Põlengukihile kuhjatud liivast leitud savinõukild kuulub tõenäoliselt XIV sajandisse. See ajamäärang märgib arvatavasti ka põlengu kõige hilisemat võimalikku toimumisaega.
Seega oletus muinaslinnusest kaevamistega kinnitust ei leidnud. Prooviaugu väikesed mõõtmed ei luba aga muinaslinnuse olemasolu välistada: on võimalik, et varasemad ladestused on kaevandi kohal mingil põhjusel hilisemate mullatöödega hävitatud.
Kivilinnuse rajamisaeg teadmata
Et kirjalikes allikais Helme linnuse rajamist ei mainita, pole ehitamisaeg seniajani teada. Eri uurijad on välja pakkunud XIII sajandi teist poolt, XIV sajandi algust ja XIV sajandi teist poolt.
Kirjalikes allikais on linnust esimest korda mainitud 1412. aastal. Võimalusele, et see rajati alles XV sajandil, räägib vastu mitu asjaolu.
Esmalt ringmüüri ehitusviis: müür on laotud ridadena asetatud maakividest ning tugeva lubimördiga, milles tellisetükke on täitena kasutatud minimaalselt. XV ja eriti XVI sajandil laotud müürides pole kiviridadest nii rangelt kinni peetud ning ka telliseid on kasutatud sagedamini ja maakividega vaheldumisi.
Teiseks on raske uskuda, et Liivi ordu piirdus XV sajandini ühe oma põhilise liikumistee Võnnu (Césis)—Helme— Viljandi kaitsel vaid puitlinnusega. Linnusehoovi maapinnaltki on korjatud mõningaid XIV sajandisse dateeritavaid leide.
Lahtine on ka küsimus, millisest rajatisest kivilinnuse ehitamine algas.
Kunstiajaloolane Armin Tuulse on 1942. aastal ilmunud monograafias Liivimaa keskaegsetest linnustest välja pakkunud, et esimene rajatis võis olla linnuse edelaküljel paiknev nelinurkne torn. Ka viimatistel kaevamistel leitud tukijäänused (ülalmainitust kõrgemal oli veel üks põlengutasand, milles olid eristatavad kolme palgi jäänused) asuvad samas piirkonnas.
Samas on linnuse välismüür nimetatud piirkonnas rajatud ühekorraga ning võimalus, et alustati just torni rajamisest, tundub vähe usutav. Tõenäoliselt piirati kõigepealt ringmüüriga kogu linnuseks kavandatud ala.
Helme — koht, kus vangistati ordumeister
Tänu Balthasar Russowi Liivimaa kroonikale seostatakse Helme linnusega ka üht Saksa ordu Liivimaa harus aset leidnud paleepööret. Nimelt vangistati 1471. aasta oktoobrikuu esimestel päevadel toonane ordumeister Johann Wolthuss von Herse.
1470. aasta jaanuaris ordumeistriks saanud von Herse oli agar tegutseja, kes tegi hulga ümberkorraldusi, püüdis koguda raha ordu võlgade tasumiseks, alustas Toolse ordulinnuse rajamist Virumaal ning tõi ordumeistri residentsi Riiast Viljandisse. Tema tegevusele tekkis tugev opositsioon ning ühel ööl võeti ta une pealt vangi. Ühe variandi järgi oli ordumeistri vangistaja koguni tema ametijärglane Bernd von der Borch.
Historiograafias käsitletakse von Herset mitmesugusel moel. Ühelt pool tuuakse esile tema püüdeid Liivimaad ühendada ja sõjaliselt tugevdada, teisalt kõneldakse sellest, et tema ümberkorraldused olid kohalikele võimukandjatele vastuvõetamatud ning see viis tugeva vastasseisu tekkeni.
Säilinud on märkmeid ordu kõrgmeistri kantseleiga peetud kirjavahetusest, milles esitavad oma argumente nii von Herse pooldajad kui kukutajad.
Sadakond aastat hiljem levis ning pääses kroonikatesse pärimuslik teade, et Liivimaad oli meistri sellise kombevastase kukutamise eest katkuga karistatud.
Rootslased Helmes
Kui enamik Eesti keskaegsetest linnustest jäi varemeisse Liivi sõjas (1558—1583) või järgnenud Poola-Rootsi sõdades (1590—1622/1623), siis Helme linnusele oli määratud teistsugune saatus. See jäi nonde sõdades purustamata ning oli XVII sajandi keskpaigani elamiskõlblik ja oli vajaduse korral kasutatav tugipunktina.
Ka väljakaevamistel leiti kõige rohkem jälgi linnuse viimasest, XVII sajandi kasutusperioodist: ahjupottide katked, Hollandis valmistatud savipiipude varte katked ning linnukujutisega pitsatsõrmus.
Tundub ikkagi, et osa ruume oli juba toona purustatud. Edelamüüri ääres asuvast tornist lõunas paiknev ala oli mitmesuguse rusuga niivõrd täidetud, et enne kaevamisi tekkis lootus, et seal polegi hoonestust olnud. Siiski ilmus umbes kahe meetri paksuse rusukihi all nähtavale laskeava ülaserv. Järelikult jäi ruumi põrand veel vähemalt meetri jagu sügavamale ning kitsa proovikraaviga polnud varisemisohu tõttu võimalik selleni jõuda.
1656. aastal algas Vene-Rootsi sõda, mille käigus venelased vallutasid Tartu ning ähvardasid tõsiselt ka ülejäänud Eesti ala. Rootslastel nappis Helme kaitsmiseks ressursse ning et vältida kindluse üleminekut venelastele, lasi Rootsi ooberst Glasenapp selle 1658. aastal õhku.
Sellest ajast on linnus varemeis ning konserveerimata varemed jätavad eriti linnuseõue poolt vaadates nukra mulje. Seda süvendab müürijuppide võrdlemine XIX sajandi alguse joonistuste ja XX sajandi alguse fotodega.
Rahvarohke koht vajab infotahvlit
Nagu näitab kaevandite väga vähene kivirusu, on müürikivid leidnud endale uue rakenduse, eeldatavasti Helme mõisa ja selle abihoonete müürides.
Helme linnuse varemeid külastatakse palju. Eelkõige sellepärast, et need asuvad tiheda liiklusega maantee ääres, on viidaga tähistatud ning õhtuti kaunilt valgustatud, aga ka seetõttu, et sealsamas lähedal on teine turismimagnet, Helme koopad. Tundub isegi, et turistide arv annab silmad ette juuli alguse Viljandi linnusele. Käib soomlasi, norralasi, lätlasi ja sakslasi, ent peamiselt muidugi eestlasi.
Kahjuks on puudu infotahvel, millelt külalised saaksid linnuse kohta olulisemaid andmeid lugeda.
HELME LINNUS
Helme ordulinnus paiknes kahe vallikraaviga eraldatud looduslikul neemikul. Müüri jäänused ja põhiplaan lubavad arvata, et ehitis pärineb XIV sajandi esimesest poolest. Linnuse asukoht ajaloolise Sakalast Ugandisse kulgeva tähtsa kaugmaantee ääres lubab aga lisaks oletada, et samas paigas võis asuda juba sakalaste muinaslinnus. Maakivist linnus on korrapäratu planeeringuga ning järgib loodusliku neemiku piirjooni.
Linnus paikneb kohati kuni 20 meetri kõrgusel jõeäärsel neemikul ja sellel oli vaid üks, lõunasse avanev sissepääs, mida kaitses vallikraav.
Linnust ümbritses müür, mille sisemisel küljel asusid kogu selle ulatuses mitmesugused ruumid.
Helme ordulinnuse vanimaks ja huvitavaimaks osaks peetakse tornilaadset ehitist linnuse keskosas. Neemiku lõunapoolset osa nimetatakse Silla- ehk Keldrimäeks. See oli eelkindlustus lossi peavärava ees, kust viis sild üle kraavi.
Liivi sõjas jäi Helme linnus imekombel puutumata, kuigi samas lähikonnas peeti 1560. aastal otsustav Härgmäe (Omuli) lahing, mida loetakse Liivimaa ordu lõpuks. Saatus soosis linnust ka Rootsi-Poola sõdade ajal 1600. aastatel, mis mitut muud Lõuna-Eesti piirkonda vägagi laastas. Linnus hävis 1658. aastal, mil parajasti oli käimas Vene-Rootsi sõda.
Allikas: Vikipeedia