Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VILJANDI koolivõrgu korrastamise vajadusest on «Sakala» vahel ilmuvas linnalehes juba juttu olnud, aga et kõigele vaatamata on emotsionaalne lähenemine asjalikust analüüsist üle olnud, püüan veel kord selgitada koolivõrgu optimeerimise lähtekohti ja metoodikat.
Loodan, et need, kel on aega ja tahtmist probleemi süveneda, saavad oma küsimustele esialgsed vastused. Lähtun selgitustes üldharidussüsteemi arengukavast aastateks 2007—2013 ja poliitikauuringute keskuse Praxis Eesti koolivõrgu analüüsist. Mõlema terviktekst on üleval haridus- ja teadusministeeriumi koduleheküljel.
AASTATEL 1999—2005 suleti laste arvu vähenemise tõttu Eestis 112 kooli. Samas ei saa seni rääkida üldhariduskoolide võrgu plaanipärasest korrastamisest. Vajadus selle järele on aga suur, sest õpilaste arvu langus jätkub 2010. aastani, stabiliseerudes siis 140 000 õppija juures.
Viljandis alustas läinud sügisel kooliteed 3454 õpilast. 2010. aastal on neid praeguse prognoosi kohaselt 2917 ja 2012. aastal ainult 2606. Seega väheneb koolilaste arv 25 protsenti. Kogu riigis prognoositakse koguni 30-protsendilist langust.
Siin peitubki põhjus, miks on pärast 2010. aastat muudatused koolivõrgus vajalikud. Nende ettevalmistamist tuleb aga juba alustada. Rõhutan veel: koolivõrgu korrastamine on linna arengukavas eri tegevustena kavandatud 2005. aastast kuni 2010. aastani.
2005. AASTAL valmis Praxise uurimus «Üldhariduskoolide võrgu korraldamine», milles analüüsiti Eesti koolivõrku. Pakuti välja neli koolivõrgu mudelit, mille põhiidee oli konkureerivad kooliastmed välistada. Ainult üks mudel nägi ette algkooli tüübi (I—VI klass), ülejäänud variandid välistasid eraldiseisva algkooli kui koolitüübi. Tekstis on märkus, et algkoolid võivad olla põhikoolide filiaalid, mis annab mudelitele teise tähenduse ega seosta kooli ühe õppehoonega.
Mudelite järgi väheneb koolide arv 2014/2015. õppeaastaks praeguselt ligi 600 koolilt 400-ni. Pärast seda ei ole enam mitmel pool täidetud esimese ja teise kooliastme koduläheduse nõue. Gümnaasiumid peavad aga olema sellise õpilaste arvuga, mis tagaks õpetamise kvaliteedi, kvalifitseeritud õpetajad ja õpilaste valiku ainete süvendatud õppimiseks.
Koolivõrgu reorganiseerimisel nähakse ette eelkõige kodulähedase algkooli säilimist ja gümnaasiumiastme koondumist vähematesse koolidesse. Teisisõnu võib see tähendada linnades ainult gümnaasiumiklassidega koole või õppeasutusi, kus on VII—XII klassid.
NÜÜD LÜHIDALT metodoloogilistest seisukohtadest ja tegevuste järjekorrast koolivõrgu optimeerimisel.
Enne koolivõrgu ümberkorraldamist peavad meil olema teadmised haridussüsteemi olukorrast ja tulevikust. Samuti peame oskama põhjendada, miks optimeerimist üldse vaja on. Õpilaste arvu üldise vähenemise tõttu on riiklikult soovitatud struktuur optimeerimise aluseks nii üle-eestiliselt kui ka omavalitsuse tasandil.
Optimeerimisel lähtutakse ajalisest horisondist, mis on kaheksa kuni kümme aastat. Koolivõrgu plaan on aluseks investeeringute kavandamisel ja seetõttu on iga eksimus kallis. Plaani ülevaatamiseks peavad kõik osalised valmis olema ning näitama üles paindlikkust.
Kõige olulisem informatsioon, mis on esmalt vajalik, on laste arv. On teada, kui palju lapsi tuleb kooli lähema kuue-seitsme aasta jooksul, ja sellest tulenevalt on võimalik välja arvutada klassikomplektide arv.
Tuleks püüda prognoosida ka siserännet ning hariduslike erivajadustega laste arvu. Need arvutused peavad olema koordineeritud ja terviklikud, et saada objektiivne pilt inimeste tegelikust liikumisest ja õpilaste arvust.
ARVUTUSTE tulemusena saame teada õpilaste arvu klassiti järgmise 10—15 aasta jooksul. Prognooside alusel tuleks teha otsus, kus võiksid koolid asuda (arvestades ühtlasi koolitee pikkust). Seejärel saame hüpoteetilise koolivõrgu kava.
Edasi tuleb hinnata koolihooneid (asukoht, klassi- ja teiste ruumide olemasolu ning seisukord, vajalikud investeeringud ruumide korrastamiseks ja lisahoonete rajamiseks tervisekaitse nõuete kohaselt ning investeeringute kogumaht).
Hüpoteetilise koolivõrgu indikaatoreid tuleb võrrelda olemasolevat koolivõrku kirjeldavate indikaatoritega ja analüüsida alternatiivide maksumusi. Võrdlusel tuleb arvesse võtta kõiki poolt- ja vastuargumente, näiteks koolide ajalugu ja traditsioone, koolidevahelise koostöö võimalusi, koolitee turvalisust ning poliitikute hoiakut eri alternatiivide suhtes.
Seejärel tuleb hüpoteetilist koolivõrku analüüsida kättesaadavuse seisukohast.
Järgnevalt tuleb lahendada õppetöö alustamiseks vajalike õpetajate ja abipersonali leidmisega seotud küsimused. Õpetajate arvu tuleb prognoosida, lähtudes hüpoteetilise koolivõrgu õpilaste arvust, kehtivast õppekavast ja kehtestatud normkoormusest, järgides nõuetele vastavat kvalifikatsiooni. Vajaduse korral tuleb kavandada koolitusprogrammid vabanevatele õpetajatele ja sõlmida kokkulepped, arvestades vakantseid ametikohti.
Enne lõpliku otsuse langetamist koolivõrgus kavandatavate muudatuste kohta tuleb kindlasti koostada plaani kulude ja tulude analüüs.
NIISUGUSED ON lühidalt koolivõrgu optimeerimise metodoloogilised lähtekohad.
Meie oleme oma analüüsides jõudnud hüpoteetilise koolivõrgu kavandamiseni. Paralleelselt oleme püüdnud hinnata hoonete olukorda. Poolt- ja vastuargumentide kaalumine on algetapis ning seetõttu polegi veel enamikul küsimustel konkreetset vastust.
Koolivõrgu analüüs ja korrastamine on pikk töö ning otsuseid ennatlikult langetada ei tohi. Konstruktiivsed ja asjatundlikud ettepanekud on alati oodatud.