Isegi kui kõik valimislubadused täituksid, ei rahuldaks see enamust, sest inimesele on loomupärane püüda saavutamatut. Tihti saabub alles vanaduspõlves arusaamine, mis oleks võinud olla teistmoodi ja mida poleks pidanud taga ajama. Alles pensionil olles on inimestel enamasti küllalt aega järele mõelda ning elu püsiväärtuste üle otsustada.
Sinilindu püüdes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ÜLE-EELMISEL nädalal kohtasin ühte niisugust endasse vaatavat inimest. Kohtumine leidis aset Tallinnas Valli baaris. See on üks erilaadne paik, mille sisustus on pärit 1980. aastate algusest. See väike ja omapärane istumiskoht tõmbab ligi mitte just kõige tavapärasemaid inimesi. Nad armastavad suhelda, isegi siis, kui nad vestluspartnerit ei tunne.
Sel varasel õhtutunnil juhtus minu kõrvalistujaks vanem daam. Ta oli riietatud väga korralikult ning rüüpas kohvi. Ehkki aeg oli tema näole jätnud kortsud, särasid tema silmad elavalt ja peegeldasid erksat huvi übritseva vastu.
Varsti selgus, et ta tuleb oma järveäärsest majast linna, et saaks kellegagi suhelda.
DAAM EI olnud enam esimeses nooruses ja seetõttu ei teinud ta oma vanusest saladust. Ta oli 84 ning temast kümme aastat noorem abikaasa oli juba kümme aastat tagasi manala teele lahkunud. Peigmehi oli tal hiljemgi käinud, aga nagu ta ise tundis, olid nood pigem tema maja noolinud.
Tütar elab tal oma elu, kuid veidi murtuna. Kunagi oli ta abordi kasuks otsustanud ja pärast seda osutus lastesaamine võimatuks. See oli minu jutupartneril südamel.
Väliselt oli daam optimistlik ja elujaatav, kuni ilmnes üks asi, mida ta kahetses. Ta kahetses seda, et polnud endale rohkem lapsi soovinud. Ta jõudis järeldusele, et olnuks neid rohkem, söödaks ta praegu oma maja juures ehk lapselastega luiki ja elu kulgeks hoopis teistmoodi.
Minu lahkudes jäi proua veel istuma, väljendades kogu olekuga tänulikkust, et ta sai natukenegi juttu ajada.
Pärast seda kohtumist tabasin end mõttelt: ma pole osanud küllalt väärtustada, et meie peres on kolm last. Veelgi mõtiskledes meenus, kuidas mu isa ja ema on lastelaste kordaminekutele ja ebaõnnestumistele kaasa elanud. Lasteta oleks nende elu tunduvalt tühjem.