Jaak Urmet säilitab mälestused luuletustes

Noor sulesepp Wimberg peidab tekstidesse vimkasid ja mängib keelega. Foto: Erakogu

Kirjanik Jaak Urmet ehk Wimberg on teinud üle viie aasta ajakirjanikutööd ning rõõmustanud lapsi ETV lastesaadete lugudega.

Jaak Urmet, mäletan teie kirjanikunime Wimberg noortelehest «Meie Meel», millele te luuletusi kirjutasite. Kust niisugune nimi tuli?

See on pärit juba koolipõlvest, seitsmenda või kaheksanda klassi ajast. Sõbrad tulid mulle sünnipäevale ning tõid kaasa papist kasti, mille peale oli soditud kirjakesi ja joonistusi. Üks neist oli «Wimberg». Hea kast, panin ta kapi otsa. See «Wimberg» jäi sealt aga kummitama. Mingil hetkel tunduski, et see on tore ja oluline sõna, mida on hea kasutada.

«Meie Meel» ei olnud mu elus üldse tähtis etapp. See oli lihtsalt üks väheseid kohti, kuhu noor kirjanik sai oma töid saata. Praegu on selleks ajakiri «Värske Rõhk», mis on «Meie Meelega» võrreldes lausa kuninglik võimalus ennast näidata.

Minule oli palju tähtsam see, kui ma 1997. aasta suvel enne ülikooli esimesele kursusele minekut tutvusin Tallinna vanalinnas paljude inimestega, punkarite ja karvastega, üldse haritud ja andekate noortega. Nende hulgas oli näiteks Jürgen Rooste. Neile andsin oma loomingut lugeda ja neilt sain tagasisidet, mis mulle korda läks ja mind mõjutas.

Kas olete alati julgenud oma luuletusi avaldada?

Ma ei ole kunagi kirjutanud selliseid luuletusi, et oi-oi, hing läks pooleks, tume lind lehvitab mu kohal tiibu... Neil inimestel, kes sääraseid luuletusi avaldada tahavad, peabki piinlik hakkama.

Kirjutasin juba põhikoolis vemmalvärsse ja teistele need istusid. Tegin näiteks bioloogiaõpetajast luuletuse, mis klassikaaslastele väga meeldis. Terve vihik sai luuletusi täis. Andsin sõbrale lugeda. See näitas oma emale ja tollele ka väga meeldis, andis oma sõbrannadele lugeda...

Mu olulisemaid mõjutajaid on olnud Hando Runneli lasteluule, eriti kogu «Mõtelda on mõnus». See näitas, milline on hea luule. Oma luuletusi ma peast esitada ei suuda, aga Runneli värsse võin une pealt tsiteerida.

Teine tähtis mõjutaja oli Kornei Tšukovski «Imepuu» Jaan Krossi ja Ellen Niidu imelises tõlkes.

Suuresti nende raamatute mõjul tegin juba kaheksa-üheksa-aastaselt riime teemal «Vanaema valged juuksed ja roheline kamm».

Mu proosakirjutamist on hästi palju mõjutanud Ray Bradbury. Puutusin temaga esimest korda kokku raamatus «Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud». See on Alfred Hitchcocki valitud kogumik õuduslugusid angloameerika ulmekirjanikelt. Bradbu-rylt on seal novell «Tuul», mis on üks võimsamaid ulmelugusid, mida ma eales lugenud olen. Hakkasin Bradburyt neelama: «451° Fahrenheiti», «Võilillevein», «Marsi kroonikad», novellid...

Kuidas valite, mida lugeda?

Viis ja pool aastat kirjandustoimetaja tööd on andnud mulle palju kogemusi.

Raamatu valimist alustan loomulikult pealkirja ja autori nime, tõlke puhul ka tõlkija nime vaatamisest. Veel on oluline kirjastus. Kui tiitellehele on kirjutatud Sinisukk või Ersen, siis ma tavaliselt järgmist lehte enam ei keera. Seevastu Varraku, Tänapäeva, Tuuma ja Huma nimi on enamasti märk kvaliteedist.

Kirjastus on tähtis näitaja. Kui tahes hea autori teose võib ära rikkuda halb toimetajatöö, inetu kujundus või üldine kultuuritu suhtumine, mis kõik on kirjastuse vastutusel. Kõik oleneb sellest, kumb eesmärk on kirjastusel esikohal: kas lükata kergelt pappi kokku või olla kultuurne.

Ma ei loegi praegu nii palju, kui võiks arvata. Tähtis pole ju see, kui palju sa loed, vaid see, mida sa loed, kuidas sa loetut vastu võtad ja seda endaga kaasas kannad. Mõni lehekülg teksti, mis sunnib märkamatult tõstma raamatust pilku, vaatama oma ellu, meenutama midagi, kujutama ette, mõtlema tulevikule, unistama, on määratult olulisem kui sama ajaga kiirelt sisse ahmitud, aga lihtsalt kõrvade vahelt läbi libistatud romaan.

Lemmikteosed ja -kirjanikud on minuga kõikjal kaasas. Suur põhi on juba all, lapsepõlvest alates. Mul oli maal kapp lasteraamatuid täis, seal oli riiulite kaupa head kirjandust ja kõik see sai kooliajal läbi loetud. Linnas oli teist sama palju ja selle lugesin ka läbi. Keskkooli lõpuks olin lugenud mitu korda rohkem raamatuid kui nii vanadele inimestele tavaline. Väärtuslikum osa sellest kõneleb minuga veel praegugi.

Ütlete, et tahate ajakirjanikuameti maha panna. Miks?

Kui kaua ma ikka arvustusi tellin ja lühendan! Tahaksin minna kirjandusele sammu-kaks lähemale: raamatute kirjastamise ja nende kirjutamise juurde. Ma ei ole õppinud ajakirjanik ega ole seda tööd kunagi oma elu sisuks seadnud. Seda tööd on mõnda aega tore ja põnev teha, aga siis tahaks midagi muud.

Mulle on ajakirjanikuks olemise juures tähtis tugev isiklik profiil: süvateadmised majanduse, spordi, kultuuri, poliitika või muu vallas. Ilma selleta ajakirjanik on minu silmis üsna nutune tegelane.

Ajakirjanduse õppimine ülikoolis on aga ajaraisk. Tuleb õppida just neid profiile. Igas inimeses, kes oskab kirjutada, on ajakirjanik juba olemas. Mina sain selleks päevapealt. Ja ma ei ole näinud ühtki ajakirjanduse eriala lõpetanut, kes hiilgaks millegi sellisega, mida mõni teine inimene oma loomulikust intelligentsist ei leiaks. Pigem pannakse ülikooli ajakirjanduse erialal just kummalisi kammitsaid peale, kärbitakse loomingulisust.

Ajakirjaniku töö sisu on maailm vastu võtta ja sellest kirjutad. Profiiliga ajakirjaniku töö on ajatu väärtusega, profiilitu ajakirjaniku tööl on aga viiekümne aasta pärast hea ainult ajalooallikana.

Mõnikord vaatan oma profiilituid kolleege ja mõtlen: mis mõte on sellisel neutraalsel peegeldamisel? Midagi sünnib, kirjutad sellest, järgmisel päeval inimesed loevad ja kommenteerivad, aga ülejärgmisel panevad kirjatöö juba panni alla. Niimoodi aastast aastasse. Viiekümne aasta pärast vaatad elutööle tagasi ja mida sa teinud oled? Ainult peegeldanud.

Teie viimast raamatut «Kärppsed» lugedes tekkis tunne, et seal kirjutatu sarnaneb minu lapsepõlvemälestustega. Kas lugejas seoste tekitamine oli taotluslik?

See, kui niisugused seosed tekivad, on tore. Aga esmane soov oli mul fikseerida luulevormis mõni mälestus või elamus. Peast need aja jooksul haihtuvad.

On võimalik kirjutada mälestusi, nagu neid ikka kirjutatakse, aga on võimalik neid ka luuletustena kirja panna.

Millal hakkasite lasteluuletusi kirjutama?

Ma arvan, et suuremat osa minu luuleloomingust on keeruline jaotada laste ja mittelastekirjanduse vahel. On küll mõningaid tekste, mis on ainult mittelastekirjandus, aga kõik ülejäänu on kord rohkem üks, kord rohkem teine.

Ongi kohe olemas selline kirjandus, mis meeldib lapsele ja äratab lapse ka täiskasvanus. See on eriti nõudlik, põnev ja imepärane kirjandus. Luules paigutuvad selle hulka näiteks Ott Arder ja Hando Runnel. Ma julgeksin ennast kuhugi nende lähedusse asetada...

Nõnda arvan, et lastele mõistetavaid ja nauditavaid luuletusi võib leida juba mu 2000. aasta sügisel ilmunud debüüdist «Maaaraamat». Aasta hiljem hakkasin tõlkima «Tweenie-põngerjaid» ja sellest sündis suur ports lasteluuletusi. Sellest omakorda aasta hiljem alustasin Buratino-sarjaga, millest sündis uus ports.

Kas selleks, et lastele kirjutada, peaksid endal lapsed olema?

Ei pea. See annab ehk seda, et oskad paremini saada kontakti lapseliku maailmapildiga. Suurepärane näide on Peeter Sauteri lasteraamatud, mis on koos lastega kirjutatud. Aga muidu ei ole see tingimata vajalik. Vajalik on oskus mõelda lapselikus võtmes. Eile kirjutasingi sellest luuletuse:

Anu palju koerust
kooliajal tegi.
Keeras voodi ümber,
ajas lõngad segi.

Aare nooruspäevil
kah ei olnud papist.
Puude otsa ronis,
asju kiskus kapist.

Kooski korda saatsid
vahvaid vallatusi —
näiteks ükskord tegid
maja taga musi.

Nüüd on kõik need ajad
jäänud seljataha.
Nüüd on töö ja auto,
taskus palju raha.

Teie raamatud on grammatiliselt tavapäratud. Kas te ei karda, et õpetate lapsi valesti?

Selleks on õpetajad, kes juhivad laste tähelepanu õigekirjale. Loodan, et lapsed saavad mu raamatuid lugedes aru, et kirjanik Wimberg teeb natuke vigurit.

Samas on see keel nõks lähemale loomulikule foneetikale.

Ma ei lõhu grammatikat, kus juhtub, vaid kindla põhimõtte järgi. Kirjutan k, p, t kolmandavältelistes sõnades topelt, kui need asetsevad kaashäälikuühendis, olles selles foneetiliselt esileküündiv ja ühtlasi viimane osis: rõukku, karppi ja mõni erand, nagu kärppsed.

Loomingut tuleb kooskõlastada elutõega, mitte tingimata õigekeelsus-sõnaraamatuga. Igal kirjanikul on oma keel.

Kas te oma lapsele luuletusi ette loete?

Poeg Holger on kahe ja poole aastane, nii väiksele pole veel erilist mõtet luuletusi ette lugeda. Aga raamatutega meeldib talle küll magama minna. Võtab mitu pildiraamatut kaasa, kui voodisse läheb, ja vaatab neid enne uinumist.

On väga oluline, et lapsevanem loeks raamatuid. Siis tekib lapsel huvi, mida see issi või emme seal teeb, ja ta tahab ka seda teha.

KIRJUTISED

Täiskasvanute luulekogud «Maaaraamat» (2000) ja «Kärppsed» (2006), romaan «Lipamäe» (2002) ning lasteluulekogud «Kolme päkapiku jõulud» (koos Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärvega, 2002), «Buratino laulud» (2005) ja «Põngerjate laulud» (2005).
Kirjutanud stsenaariumi ETV lastesarjadele «Buratino tegutseb jälle» (2002—2005) ja «Saame kokku Tomi juures» (alates 2006).

Allikas: Wikipedia