Väljapanek kannab pealkirja «Kohtumine Viljandis kolmkümmend aastat hiljem» ja ühendab samast lennust pärit maalijaid. Need on Urve Dzidzaria-Sunny, Lemming Nagel, Ann Mikk, Mai Paris, Anatoli Strahhov ja Robert Suvi.
Kuus kunstnikku korraldasid Viljandis särava kohtumise
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi igaühel neist on oma sidemed Viljandi ja Viljandimaaga, on siin kõige rohkem tuntud esimene. Nüüdki tuli Urve Dzidzaria peale teada-tuntud maalide välja uhiuutega, kusjuures esmaesitlusele jõudis kujundirohke Betti Alveri noorpõlveportree, mida saadavad läbi punakorallidest kee igavikulise pilguga vana daam ja kaugete aastate tuuleteelised sinavas avaruses.
Suurejooneline talve algus
Kui kuus 1976. aastal kunstikõrgkooli lõpetanud loojat mullu kokku said, vaevalt neil siis kohe tekkis mõte Viljandis üks korralik kohtumine korraldada. Aate-Heli Õun sai sellest koolilõpujuubelist arvatavasti juhtumisi teada ja tõi nad otsekohe siia, et jõuluaega ja talve algust suurejooneliselt tähistada.
Nii head ühisnäitust ei õnnestu iga kord kokku panna. Igaüks kuuest on leidnud isikupärase tee ja oma koht meie värvikal kunstimaastikul on neil kõigil.
Lemming Nagel on maalikunstnik, kes on neist kõige rohkem katsetanud ja eri võimalusi otsinud, küllap seetõttu ka enim tähelepanu äratanud. Teda iseloomustab juurdlemine filosoofilistel teemadel, näiteks tehis- ja inimintellekti põimumine. Meenub eelkõige «Küberneetiline kivi ja tõstja» (1977).
Hüperrealismi ja sürrealismi mõjutusi kannavad ka «Vaikelu avaldusega», «Üksik üritaja» ja teised tema õlimaalid. Hiljem on ta kasutanud peamiselt segatehnikat. Seda suunda esindab seekordnegi valik, näiteks «Hernetontide kuningas» ja «Lend».
Et neid naljakaid taieseid tõsiselt võtta, peab vaatajal olema autoriga samaväärne naljasoon. Ainuüksi tema segatehnikas teoste materjalivalikust õhkub huumorit. Samas on need tööd mitmekihilised, kutsudes mõtlema ja analüüsima. «Minu soe kott» võtab kokku kolm akvarelli ja reaalse tarbeeseme, luues huvitava metafoorse kujundi.
Nõnda ei maksa traditsioonilise kunsti austajal ükskõikselt mööduda ka huvitavast eksperimenteerijast.
Isikupärased naised
Robert Suvi on Viljandisse toonud vaid kaks väikest õlimaali, valgusküllase «Maastiku» ja pastelse «Lilled», mis võluvad nii tehnika kui koloriidiga. Niisugused rõõmsameelsed pildid loovad helge meeleolu terveks tumedaks talvepäevaks.
Mai Parist näivad huvitavat eelkõige inimene ja loodus, täpsemalt inimene looduses. Portreteerijana on ta omapärane ja huvitav. Kuigi võib arvata, et maalidel «Aed», «Madonna», «Kevad» ja «Pere» on kasutatud ühtesid ja samu modelle, on need naised nii isikupäraselt Mai Parise omad, nagu on Karin Lutsu naised Lutsu omad.
Õunapuuõite lõhna hingavad lihtsad inimesed meie endi keskelt, soojad ja hellahingelised ning samas elujõulised, elu edasi viivad nagu ema lapsega maalilt «Madonna».
Kuigi Anatoli Strahhov on viljakas maalija ja paljudel näitustel silma paistnud ikooniliste portreedega, on ta viljandlastele suur avastus. Nii see paraku on, et paljudest pealinna näitustel vaataja tähelepanu äratanud taidureist ei kirjutata ja nad jäävad teenimatult varju.
Viljandis on Anatoli Strahhov suursuguselt esindatud ja võlub kunstihuvilisi jäägitult. Eriti sisendusjõuliselt mõjuvad tema freskolikud «Sügise värv» II ja III, milles ta on avanud oma mõttemaailma rikkalike kujundite kaudu.
Omapärase lüürikaga haarab «Ruhnu. Tee mere äärde» ja huumoriga «Ruhnu karu». «Daami portree» on nagu sissejuhatus teistele strahhovlikele teostele.
Kodune Loodi maastik
Ann Mikku võime vaadata kui oma kandi talenti, keda me pole siin kahjuks varem kohanud. Tema Loodi maastik Eestimaa tumedatooniliste muldadega annab aimu kunstnikest vanemate (ja muidugi kogu selle suure pere) suvekodu loodusest.
Väljapanek tervikuna loob selge pildi maalikunstniku omapärasest koloriiditajust ja kujundikeelest. Eriti rahulikult mõjub sein, kus «Pruun vaikus» vaheldub oma hääli varjavate «Keelte, meeltega» ja «Hiina laternatega». «Keeled, meeled» ongi Ann Miku isikupäraseim teos sel näitusel. Sinises seinas on metafoorselt mõjuvad «Äralend» lindudega ja «Soovikala».
Peatselt on kunstisaalis oodata Ann Miku isa Lepo Mikko mälestusnäitust, muide esimest Viljandis.
Viljandi kunstisaal on seni hästi propageerinud Urve Dzidzaria-Sunny loomingut. Siin on väljas olnud tema portreed Johann Kölerist, John Porist, Mart Saarest, Lydia Koidulast ja Kristjan Jaak Petersonist.
Köler ja Peterson on seegi kord eksponeeritud, lisaks Betti Alveri 100. sünniaastapäevaks loodud kujundirohke mitmikportree.
Seekord näitab kunstnik end ka teisest küljest: väljas on tänapäevased portreed «Ajaloo ilu» kunstiteadlasest tütrega, «Autoportree» 1975. aastast ja allegooriline maastik «Saladus».
Tuletame meelde, et monumentaalmaalija Dzidzaria on loonud hulga seinamaale ja vitraaže, millest mõni asub Viljandis ja Viljandi lähistel. Aga tema selle näituse kuldnaelaks võib pidada pärlkõrvarõngaga autoportreed, mille kujundaja Aate-Heli Õun on pannud valgusvihku.
Seda suurepärast näitust ei tohi vaatamata jätta.
NÄITUS
Kuue 1976. aastal kunstiinstituudi maali eriala lõpetanud kunstniku Urve Dzidzaria-Sunny, Lemming Nageli, Ann Miku, Mai Parise, Anatoli Strahhovi ja Robert Suvi ühisnäitus «Kohtumine Viljandis kolmkümmend aastat hiljem» on Viljandi kunstisaalis avatud 4. veebruarini.
Kunstisaal on avatud kella 12—17, puhkepäev on reede.
Allikas: Aate-Heli Õun