POLIITIKAST TIINEL ajal tahaks jagada muljeid hoopis muudel teemadel ja aasta algusele sobivama looga. Aasta algul vaatavad paljud endasse ja pühendavad end oma lähedastele. Emotsionaalsel inimesel õnnestub see paremini, kinnisel raskemalt.
Kõik pole veel kadunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järgnev lugu juhtus mõni päev pärast aastavahetust.
Hommikul suhteliselt vara helises minu mobiiltelefon ja reibas hääl küsis, kas ma tegelen Patarei merekindluse-vanglaga. Saanud jaatava vastuse, päris mees, kas nad võivad pojaga tulla Patareid vaatama.
«Loomulikult võite,» vastasin ja uurisin, millal nad kohale jõuavad. Hääl telefonis hakkas õhinal seletama, et varsti läheb buss Otepäält Tartusse ja sealt peaks üsna peagi edasi Tallinna bussi peale saama. «Pärast lõunat jõuame pojaga pealinna,» lausus mees.
SÄTTISIN NII, et olin kella 14-ks Kalamajas. Pool kolm hakkasin juba muretsema, kas merekindluse külastajad ikka tulevad. Valisin sissehelistaja numbril kõne tagasi ja tuttav hääl teatas, et nad on juba Tallinna bussijaamas, aga ei tea, kuidas täpselt kohale sõita. Seletasin selle ära ja jäin ootama.
Mõnekümne minuti pärast olidki nahkportfelliga habemik mees ja tema algkooliealine poeg Patarei väravas. Sisenesime.
Ekskursiooni pole mõtet kirjeldada, aga võib märkida, et see oli meeleolukas, sest mõlemad külastajad olid kõigest väga huvitatud.
Lahkudes, vangla väravas, tundsid nad huvi näituste ja kontsertide vastu, mida järgmisel suvel Patareis korraldama hakatakse, ning lubasid neid kindlasti vaatama-kuulama sõita. Mees uuris veel, kuidas jõuda lähimasse söögikohta, sest oli varane õhtupoolik ja väikemehe olek väljendas vajadust see kiiresti leida. Nii nad läinud olidki.
EGA SEE külaskäik niisama unune. Mina olen seniajani sellest vaimustuses. Isa võttis koolivaheajal pojaga ette sõidu Eesti teise otsa, et vaadata midagi eriskummalist.
Ma mõtlesin pikale ja väsitavale teekonnale tagasi Otepääle ning tundsin, et nende kahe mehe koos oldud aeg kaalub selle kahtlemata üles. Tundsin, et kõik pole siin Eestimaal veel kadunud. Kui inimesed leiavad aega oma laste ja teiste lähedaste jaoks, saavad nad õnnelikuks.