Helmes on sündinud hulk eriilmelisi kirjanikke

Kirjanik Herta Laipaik käis möödunud aasta hilissuvel üle hulga aja Helmes legendaarse mulgi jutuvestja Roiu Minni mälestuskivi avamisel. Foto: Margus Haav

Arvatakse, et Eesti ühest suuremast ja rahvarikkamast kihelkonnast Helmest kujunes kultuurikeskus ärkamisajal XIX sajandi teisel poolel, kuid hariduse ja kultuuri areng algas seal siiski märksa varem.

Selle tõestuseks näitas Tõrva kuulus muusikaleedi Mari Kull oma õpilasele, kirjanik Herta Laipaigale kohalikul kalmistul kummalist, ilma mingi tekstita vanaaegset hauatähist — raudset lauda sellel oleva vaskraamatuga.

Kirjanduses andekad

Helmega seotud kirjanikest teatakse muidugi kõige rohkem Henrik Visnapuud ja Hendrik Adamsoni. Nemad mõlemad kinnitasid mu isale Elmar Aaderile, et helmelased on kirjanduses eriti andekad.

Hendrik Adamson on Eesti suurim murdeluuletaja, kelle luuletust «Mulgimaale» tunnustatakse mulkide hümnina. Kirjanik elas Veisjärve poole viiva tee ääres, Lubjamäe kuusiku servas.

Mäletan onu Johan Friedenthali jutust, et juba enne sõda asus Adamsoniga seonduvat koguma meie naabertalu Kiivita perepoeg Voldemar, kes aga 1944. aastal arreteeriti. 1950. aastate keskpaigas pääses Voldemar Kiivit kodumaale ja jätkas andmete kogumist vahepeal surnud poeedi kohta. Kas sellest midagi ka kirjandusmuuseumi jõudis, ma ei tea.

Hendrik Adamsonil polnud eksliibrist, kuigi ta väikese maja ainukese elutoa seinad olid raamaturiiuleid täis. Kirjanik märgistas oma raamatud lillavärvilise ovaalse templiga, millel olid sõnad «Hendrik Adamson Ex Libris» ning keskel merest tõusev päike. Mida templil kujutatu sümboliseeris, see jäi mul isalt, kes oli luuletaja hea sõber, küsimata.

Mulk Henrik Visnapuu

Henrik Visnapuust kui mulgist on vähe kirjutatud. Ta sündis Helme kihelkonnas Leebikus Maartina talu sauniku pojana. Tema hakkaja isa töötas end sedavõrd üles, et sai enne Esimest maailmasõda Helme mõisa kupjaks.

Ernst Kirs kirjutab mälestustes, et Henrik Visnapuu olnud oma õlgadeni vohava juuksepahmakuga eriline kuju ja inimesed hüüdnud teda Kupja-Absalomiks.

1920. aastail õppis Visnapuu Kärstna algkoolis, mida tol ajal juhatas muide Hendrik Adamson. Visnapuu armastanud koolipidudel ikka valges ülikonnas tantsimas käia. Seda, et nooruk püüdis igati silma paista, kinnitavad ka luuletaja Ralf Rondi memuaarid.

Kui 1940. aasta sügisel nõuti eesti kirjanikelt ülistussõnu uuele korrale, lausus luuletaja lühidalt, et on ühes oma luuletuses kõik juba öelnud: «Maarahva, talupoja vaba maa, jää vabaks sa, jää seisma sa.»

Imekombel Visnapuud neljakümnendate algul ei puututud, kuid 1944. aastal ei riskinud ta siiski enam Eestisse jääda. Pagemine oli ka õige tegu, sest tema alati poliitikast kõrvale hoidnud noorem vend Eduard, nimekas muusikateadlane, arreteeriti 1949. aastal.

Skandaalne luuletaja Ralf Rond

Ralf Rond, kodanikunimega Jaan Kurn sündis Hendrik Adamsoniga ühe katuse all Patsi talu moonakamajas. Tõsi, Adamson oli peretütre poeg, Rondid töötasid aga talus päevilistena. Seda tuletas Rond meelde ka oma mälestustes, kus ta süüdistas Friedebert Tuglast, et too võttis peretütre poja kirjandusse vastu, aga moonakalapse põlgas ära.

Muidugi polnud asi ühiskondlikus seisundis. Tuglas hindas Adamsoni ürgset annet, Rondi luules aga tabas ära odava poseerimise.

Poosetamist tunnistas ka luuletaja ise mulle hiljem oma kodus Meriväljal. Rond ütles, et tegelikult ei mõelnud ta sisimas hoopiski nii rõvedalt, kui kirjutas skandaalsetena kirjanduslukku läinud kogudes «Naine» ja «27», kus ta mõnitas oma vanemaid, armastust ning eriti naisi. Kogu «27» põletati Narva kohtu otsusega, kuigi just Tuglas oli astunud samme, et seda päästa.

1930. aastail Rondi enam ei avaldatud. Üllatuslikult ignoreeriti teda luuletajana ka Vene okupatsiooni ajal. Sellegipoolest kirjutas ta surmani, olgugi et sahtlisse. Tema moto oli «Iga päev kas või mõni rida». 90-aastasena taris ta mulle käe otsas Meriväljalt Mustamäele 14 köidet mälestusi, mitu kogumikku esseid, päevikuid ning kõige tipuks allegoorilise ulmeromaani. Teatmeteostes mainitakse neist ainult «Nälga». Alles hiljuti avastasin kaheksa luuletust tema täiesti tundmatuks jäänud kogust «Hiline õis (1914—1918)».

Pedagoogina seevastu ületas Rond Adamsoni suuresti. Kui ta Venemaalt naasis (ta oli sinna läinud 1941. aastal hävituspataljonis), pandi ta Virumaa haridusosakonna juhatajaks, kuid ka teda tabasid repressioonid, kuigi suhteliselt leebelt. 1957. aastal jäi Rond pensionile Rakvere pedagoogilise kooli harjutuskooli juhataja ametikohalt.

Suurkujude kodukant

Kuus aastat enne Rondi, 1887 sündis Helme vallas praegu täiesti tundmatu literaat Andres Pranspill, kes juba 1902. aastal lahkus koduvallast Peterburi. Gümnaasiumihariduse omandas ta New Yorgis. 1928 trükiti Tartus ära tema koostatud «Ameerika antoloogia». Aastakümnetepikkuse tõlketöö viljana ilmus 1956 veel valimik «Estonian anthology».

Helme kihelkonna keskuses Riidajas tuli ilmale üks esimesi eestlasest poliitilisi pagulasi Andres Dido (Tiido), kelle 150. sünniaastapäeva möödunud aastal ka meie ajakirjanduses põgusalt kajastati.

Dido põgenes 1888. aastal Šveitsi. 1890. aastast surmani elas ta Pariisis, kus pani aluse Prantsuse-Eesti sõprusühingule. Dido tegi väga palju eesti kultuuri tutvustamiseks Prantsusmaal. Tema juubelile pühendatud kirjutistes tunnistatigi, et mehe elutöö vajab põhjalikku uurimist.

Taagepera vallas Alal raamatuhuvilise vallakirjutaja peres sündis rahvusvahelise nimega näitekirjanik Hella Murrik-Wuolijoki. Pere kolis Valka, kui Hella oli alles 10-aastane. Alg- ja keskhariduse omandas ta Valgas ja Tartus, ülikooli lõpetas aga Helsingis rahvaluule erialal, milles varsti omandas magistrikraadi.

Kohe pärast ülikooli lõpetamist abiellus Hella Murrik vasakpoolse tegelase Sulo Wuolijoega ning elas surmani 1954. aastal Soomes. Seepärast ei käsitle osa uurijaid teda otse Eesti ega Helme kihelkonna suurkujuna. Sama saatus on tabanud veel mitut Helmest pärit kirjameest, näiteks Visnapuud ja Didot.

Rahvusvahelise kuulsuse tõi Hella Murrik-Wuolijoele viieosaline soome keeles kirjutatud näidenditsükkel «Niskamäe». Ei saa jätta märkimata, et ta kirjutas Soomes elades autobiograafiliste sugemetega romaanid «Udutagused» ja «Udutaguste Leeni Tartus» ning need ilmusid Eestis.

Taagepera vald on ka teise vasakpoolsusse kaldunud kirjaniku Erni Hiire kodupaik. Temagi lahkus noorelt, juba 11-aastasena Mulgimaalt ning kujunes luuletajaks Tartus. Enne sõda avaldas ta 11 luulekogu, mis leidsid vähest vastukaja. Neile lisandus neljakümnendatel neli kogu tendentslikku loosungiluulet.

Helme kihelkonna põhjapiirilt Põrga külast leiame kultuuri- ja haridustegelase ning usuteadlase Johan Kõpu suguvõsa talu, mis piirnes mu ema kodutaluga. Johan Kõpp sündis ise Hummulis. Aastail 1923—1938 oli ta Tartu ülikooli prorektor ja rektor. 1939 valiti ta luteri kiriku peapiiskopiks.

Kõpp oli väga mitmekülgne kirjamees ja ajaloouurija. Tänapäevani pole oma väärtust kaotanud uurimus «Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I 1870—1905» ning mahukas «Laiuse kihelkonna ajalugu». Poole sajandi jooksul jõudis ta avaldada üle 200 artikli eesti kultuuri, hariduse ja usuteaduse teemadel.

Lausa hindamatu väärtusega on paguluses aastatel 1953—1987 avaldatud memuaarid «Mineviku radadel I—IV». Memuaaride avaköites leidub palju meenutusi Mulgimaast.

Tänapäeva kirjanikud

Sõjajärgsetel aastatel tegutsenud Helme kihelkonnast pärit kirjanikest on tuntuim 1940. aastal Tõrva ühisgümnaasiumi lõpetanud Herta Laipaik.

Aastatel 1949—1953 oli ta küüditatuna Krasnojarski krais ning Siberi mälestustest sündis romaan «Angara ääres. Anno 1950». Omal ajal olid väga loetavad Laipaiga kriminaaljutud. Helme kihelkonna muistenditest on ta kirjutanud kaks raamatut.

Omaaegselt legendaarselt Helme kalmistuvahilt Gustav Lembergilt kuuldud jutud said aluseks romaanile «Hauakaevaja lood». Tema romaan «Koerakoonlane» on aga ilmselt üks vähem tuntuid. See raamat kirjeldab oma rahva okupantidele maha müünud mehe traagikat.

Tõrvas sündis menuromaani «Rusikad» autor Silver Anniko, kelle surma asjaolud on tänapäevani selgusetud.

Tänapäeva noorematest kirjanikest on kõige rohkem kõneainet andnud Tartus sündinud, ent aastatel 1973—1976 Tõrva keskkoolis õppinud luuletaja Priidu Beier. Tema alustas programmiliste, parasjagu irooniliste protestilauludega.

Ühe raamatuga on piirdunud mu klassivenna Jaan Tangsoo vennapoeg Jaan Tangsoo, kelle jutustus märgiti ära 1990. aasta romaanivõistlusel.

Kaks luulekogu avaldas 1950. aastate lõpul Tõrvas elanud Luule Luuse. Tundub, et Helme kihelkonna kirjandustraditsioonid hakkavad hääbuma.