Eakad käivad teatris ja reisidel

Paalalinnas eakate puhketoas vahetavad oma teatrikäikude üle mõtteid (vasakult) Malle Kiens, Silvi Roosma ja Helga Põldsalu. Seintel näha olevate lillemaalide autor on Tiiu Luht. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Paalalinnas Maksimarketi majas asuvas Viljandi pensionäride liidu päevatoas käib koos mitu huvirühma, üks neist on nelja aasta vanune teatrisõprade klubi.

Eile istusid päevatoas ühe laua taga endine farmatseut, ökonomist ja ämmaemand ning juttu neil jätkus, sest neid seob ühine teatrihuvi. Teatrist nad ka rääkisid.

«Ugalas oleme kõik tükid ära vaadanud,» sõnas Viljandi pensionäride liidu juhatuse liige Silvi Roosma.

«Oleme ju teatrisõprade klubi ning meil on Ugalaga väga head suhted,» ütles Malle Kiens ning Silvi Roosma lisas: «Meil on kõigi teatritega head suhted, meie klubi teatakse.»

Kevadeks on plaanid tehtud

Klubi käib koos kaks korda kuus. Seal arutatakse viimati nähtud etendust ning mõeldakse läbi järgmised ja ülejärgmised minekud. Alles eile oli järjekordne koosolek, päevakorras eelseisvad ühiskülastused.

«Lähme vaatama neid kaht etendust, mis Ugala lähemal ajal lavale toob,» lausus teatrikülastuste organisaator Silvi Roosma. Neil on teada, et 26. veebruaril on suures saalis Edward Taylori «Majandustõus ehk Kohe käib pauk» ja 20. märtsil Tom Stoppardi «Arkaadia». Kui need nähtud, eks nad siis üheskoos aruta, mis meeldis ja mis mitte.

«Eelviimasel koosolekul rääkisime detsembris nähtud etendusest «Nii nagu taevas»,» kõneles Helga Põldsalu. «See oli väga hea tükk, läks hinge.» Malle Kiens kiitis selles Peeter Konovalovi väga head tööd muusika lavale toomises ning näitlejaid, kes nii hästi laulda oskavad.

6. veebruaril sõidab teatriklubi Pärnusse vaatama inglise satiirilist tragikomöödiat «Vee mälu». 52 teatrihuvilisele on tellitud suurim buss, mis saada on. Sellest sõidust äsjasel koosolekul ei räägitud, küll aga nendest käikudest, mis on kaugemal ees, alles kevadel.

Plaanis on vaadata Giacomo Puccini imeilusa muusikaga ooperit «Madame Butter­fly» ja Andrew Lloyd Webberi «Evitat» Tartus. Kolmas on Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper «Cosi fan Tutte» rahvusooperis.

«Estonia teater peab klassikast lugu. Loodetavasti on «Cosi fan Tutte» klassikaline lavastus,» lausus Helga Põldsalu. «Mulle ei meeldi need tükid, kus näeb ainult rääkivaid poste ja paari tooli.»

Naised ütlesid, et sihtkohtade valikul on suur abi ristsõnade koostajast ja endisest kirjandusõpetajast Heino Laagusest, kes on üks teatriklubi liikmeid ega loobu enamasti ühestki etendusest, mida pensionärid vaatama lähevad.

«Kui me juba kaugemale sõidame, käime enne teatrit ka mujal,» rääkis Silvi Roosma. Nii lisandus mullu Voldemar Pansot tutvustavale õhtule orelipooltund Niguliste kirikus koos ekskursiooniga, aprillis Tallinnas olles käidi ühtlasi Rottermanni soolalao arhitektuurimuuseumis ja mais Bastioni käikudes. Novembrikuine «Manoni» etendus Tartus ühendati mänguasjade muuseumiga.

Missugune buss tellida?

Praegu on teada, et «Cosi fan Tuttet» läheb vaatama 19 inimest. Võiks ju rohkem inimesi tulla, kui juba kord nii kauge tee ette võetakse, sest mida rohkem sõitjaid, seda väiksem on summa, mis tuleb ühel inimesel sõidutajale maksta.

Need, kellele pilet nii-öelda koju kätte tuleb ja buss teatud päeval ja kellaajal ette antakse, muretsevad organisaatori suure vaeva pärast. Mõni ütleb otse, et tema seda ei teeks: kõik see huviliste leidmine, nendega kokkuleppimine otse või telefonitsi, ja mis need kõned veel maksavad!

«Olen töömesilane ja saan positiivse laengu sellest, kui mul on õnnestunud inimesi kodunt välja tuua,» kostis Silvi Roosma. «Näen, missugune suhtlemisvaegus on eakatel inimestel.» Ta ostis arvuti ja käis koolituselgi selle pärast, et saaks paremini oma kohust täita.

Paalalinna eakate keskuse teatriklubi asutas Laine Viikmaa, kes aga loobus sellest giiditöö kasuks. Silvi Roosmal läheb organisaatori rollis kolmas aasta.

Ühine huvi on teatrirahvast viinud reisiteelegi: möödunud aastal käidi Austrias, enne seda Kesk-Norras ja aasta varem Ahvenamaal.

Teatrihuvilised on üks sõpruskond

Viljandi teatrihuvilisi liidavad lähestikku elatud aastakümned ja ühine huvi.

«Läksime koos kooli, mina olin siis kuus ja Silvi ainult viis aastat vana. Teises klassis olime ka pinginaabrid,» meenutas Helga Põldsalu oma esimesi aastaid praeguses maagümnaasiumi algklasside majas.

Mõni aasta vanem Malle Kiens oli kooliteed alustanud Linnu tänava koolimajas, mis on praegu uue kunsti muuseumi käes ja ootab restaureerimist.

Nii mõnigi pensionär on mõelnud, kuidas eakaaslased jaksavad nõnda sageli teatrite vahel pendeldada. Mis see kõik maksab? Malle Kiensil oli vastus varnast võtta: «Kui inimene midagi väga tahab, siis ta selle ka saab. Tuleme ju nõukogude ajast — siis oli kogu aeg kitsas elu.»