Eestis elab tuhandeid inimesi, kes hoiavad kõrvale oma lapsele elatusraha maksmisest. Mõni neist on võlgu juba üle 100 000 krooni, ehkki tal on täiesti korralik sissetulek. Samal ajal kui rongavanem lahedat elu elab, tunneb laps aga puudust paljudest elementaarsetest hüvedest ja isegi kohtutäitur ei suuda aidata.
Nüüd on justiitsministeerium valmis saanud abinõu, millega loodetakse elatusrahavõlgnikke maksma sundida. Selleks on tehtud spetsiaalne internetilehekülg, kuhu riputatakse maksmisest hoidujate nimed.
Kindlasti sunnib häbiposti hirm paljusid hoolimatuid lapsevanemaid rahakotiraudu avama ja andma oma järeltulijatele seda, mis neile kohtuotsusega ette nähtud. Ent sellisel meetodil on ka oma varjuküljed.
Lahutus on enamasti väga valus teema, eriti lastele. Hoolimatu ema või isa häbiposti naelutamisega võib koolikaaslaste pilke alla sattuda ka laps. Tõsi, kord näeb ette, et võlglaste nimekirja võib inimese panna vaid niisugusel juhul, kui sellega on nõus lapsevanem, kellele võlgu ollakse, kuid lahutusega kaasnev konflikt võib tema otsustusvõimet kergesti ähmastada. Tuleb hoolega jälgida, et rongavanemate nimekirjast ei saaks kättemaksuvahend isiklike pettumuste eest.
Kahtlemata on avalik hukkamõist võimas relv, mida tulebki vajaduse korral rakendada. Huvitav on aga see, mille järgi riik valib, keda häbiposti panna ja keda mitte.
Näiteks ei suudetud leida juriidilist võimalust, kuidas purjuspäi autojuhtimiselt tabatute nimed avalikustada, ent nüüd riputakse koos alimendivõlglaste nimedega internetti isegi nende isikukoodid, mida riigiasutused sageli delikaatsete isikuandmetena käsitlevad. Millest selline vahe?