Kalvi Kõva: Kihelkonnad tuleb taas kokku kutsuda

Kalvi Kõva
, riigikogu liige Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalvi Kõva
Kalvi Kõva Foto: Liis Treimann

«TERVE VALD oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud...». Nii laulavad eestlased oma kodustel pidudel. Neis laulusõnades on väge ja võlu.


Kas kihelkond käib koos ka tänapäeval? Paraku on jõulud peaaegu ainus aeg, mil kunagisest kihelkonnast pärit rahvas pooljuhuslikult oma kodukiriku ja kalmistu juures kokku saab.



TÄNAVU ALGAS kõikjal Eestis maanteedele kihelkonnasiltide paigaldamine, et inimesed teaksid, millises kihelkonnas nad parajasti viibivad. Nood teetähised on tõenäoliselt viinud paljude inimeste mõtted oma kodukandi ja vahel ka unustusse vajunud juurte juurde.



Loodetavasti on juhuslik möödumine neist pruunidest viitadest juba tekitanud noorematel pereliikmetel ridamisi küsimusi, millele eakamad ja teadjamad sugulased on saanud vastata. See tekitab huvi ja taasavastamisrõõmu.



KIRIK JA kalmistu on tõesti need kohad, mis hoiavad perekondi tihedais sidemeis oma kodukandiga. Paljudele eestlastele on kihelkond sisimas seniajani piirkondliku identiteedi alus.



Kogu vanem kultuurikiht on kihelkondlik. Rahvalaul, rahvarõivad ja keelemurre on kihelkonna ja mitte maakonna või valla omad. Iga rahvarõivas on pärit mingist kindlast kihelkonnast. Seega tuleks neid pidupäeval uhkusega kanda.



Pateetiliselt väljendudes: see tagab rahvariide hingeelu kandumise tulevastele põlvedele.



PEAN VÄGA oluliseks, et rahvalaule ikka ja jälle lauldaks. Möödunud aastal toimunud «umakeelne» laulupidu Võrumaal näitas, et meil on küllaga tahtmist pärimust hoida ja edasi kanda.



Omakultuuri üks alustala on ajaloolise keele kasutamine. Keelemurdeid on harjutud jagama maakonnapõhiselt, näiteks Võru, Mulgi ja Setu murre. Teadkem aga, et erinevad on ka kihelkondade keelepruugid, sest näiteks Helmes kõneldakse märgatavalt teistmoodi kui Suure-Jaanis.



Hoolimata praeguse haldusjaotuse virvarrist, on kihelkondlik eripära seniajani tuntav. Kihelkonnapiirid on tähtsad kultuuri- ja maastikumärgid, verstapostid, mis on aidanud kaasa kodukanditunde selginemisele ning kinnistanud põlisasustuse olemasolu.



Korjame need väärtused kokku, hoiame neid ja kanname edasi oma lastele ja lastelastele! Üha globaliseeruvas maailmas on meie päästerõngas just pärimuskultuur, mis ei lase meil sulanduda uksest ja aknast peale suruvasse maailmakultuuri.



OTSIGEM ÜLES oma kihelkonnakultuuril põhinev juurikas, et jääda iseendaks kõigi oma iseärasuste ja veidrustega. Ilma rahvarõivaste, rahvalaulu, omapäraste kommete, käsitöö, mulgipudru ja sõirata ei oleks me täna need, kes me oleme.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles