Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2447921t1h3757.jpg)
Paljud sõitjad on jäänud ammuli sui vahtima, kui on avastanud bussiroolis noore naise.
Anneli Raudkivi on töötanud tänavu juunist saadik aktsiaseltsi Mulgi Reisid bussijuhina: algul linnaliinidel ja viimased paar kuud maaliinidel. Ta pole selles firmas esimene naine bussiroolis, enne teda oli tööl Heti Boiko.
Noor naine ütleb, et suured autod ja nendega sõitmine on talle meeldinud kogu elu. Sõiduauto juhtimise õiguse sai ta 18-aastasena. Bussijuhiks õppima läks ta tööbüroo kaudu, kes tasus ka tema õpingute eest Madeli autokoolis.
«Kui ma pidanuks need omast taskust kinni maksma, poleks ma julgenud bussijuhiks õppima minna — ma polnud kindel, kas sobin üldse sellele tööle,» räägib Anneli Raudkivi.
Tegelikult kaalus ta ametit valides kahe variandi vahel: kas minna Paikuse politseikooli või hakata taksojuhiks. Politseikoolis õppides oleks tal tulnud pikka aega eemal olla kahest pojast ja pealegi ei meeldinud kumbki variant abikaasale. Bussijuhitöö vastu polnud mehel midagi.
Ametiõppe tegi ta läbi Viljandi Ühendatud Kutsekeskkoolis. Juhendaja Ady Anijärvele oli ta esimene õrnemast soost õpilane.
«Ta lubas pärast öelda, kuidas on naist õpetada, aga pole seda veel teinud,» naerab Anneli Raudkivi.
Õppegrupis olnud mehed olid ainukest naist igati toetanud.
Naisjuht üllatab sõitjaid
Anneli Raudkivi tunnistab, et kõige raskem oli algul tunnetada bussi pikkust. Praegugi pidavat tema mees sageli ütlema, et ta keerab sõiduautoga ristmikel nagu bussiga — ikka suure kaarega.
«Kui keegi oleks minu esimest kahte töökuud kõrvalt kaameraga üles võtnud, oleks sellest saanud ülimalt naljaka filmi,» muigab Anneli Raudkivi.
«Naist roolis nähes mõni ehmatas, mõni küsis, kas täna tehakse nalja, mõni aga ütles, et selle bussi peale ma küll ei tule,» kõneleb bussijuht. «Üks mees tuli kord kurjalt õiendama, kas noormees on ka mõelnud, kui ohtlik see töö on. Alles hiljem sai ta aru, et tegemist on koguni noore naisega.»
Ta lisab, et ristmikul oodates on nii mõnigi juht naist bussiroolis nähes unustanud rohelise tulega sõitma hakata. Ette on tulnud ka seda, et peateel liikuv juht annab talle kõrvalteelt tulekul eesõiguse.
«Tegelikult juhtub iga päev midagi, millest kodus jutustada,» nendib naine.
Amet on nüüdseks selge
Nüüdseks on Anneli Raudkivi saanud ka libedal teel sõitmise kogemuse.
«Kui ettevaatlikult sõita, ei juhtu libedal teel midagi — kiiret pole ju kusagile,» lausub ta.
Naine lisab, et liikluses tuleb alatasa ette ohtlikke olukordi, kuid avarii on tal alati ära hoida õnnestunud. «Abikaasa ütles kord, et temagi poleks suutnud nii ruttu reageerida.»
Bussiroolis olles püüab Anneli Raudkivi oma sõnul sujuvalt pidurdada. Tema põhimõte on, et inimesed peavad bussis sõita saama ilma kuskilt kinni hoidmata.
«Kasutan juhust ja vabandan lehe kaudu nende ees, keda ma sõites ehmatanud olen,» naerab ta.
Töökaaslastega on naine rahul. «Mehed hoiavad oma ainsat naiskolleegi.»
Talle sobib ka praegune töökorraldus: õpilasliinil teeb ta ühe otsa hommikul ja teise pärastlõunal ning on varakult vaba.
«Linnaliinil sõites pidin sageli hommikul vara tõusma ja ka nädalavahetustel tööl käima. Ehitajast abikaasa tuli kaheks päevaks koju, aga me ei saanudki peaaegu koos olla,» meenutab ta.
Kodu metsa sees
Raudkivid elavad Pärsti vallas lennujaama lähistel oma majas. Kahest pojast üks käib Raudna Põhikoolis, teine Puiatu Lasteaias-Algkoolis. Kui ema on tööl, on poisid vanaema seltsis.
«Lapsed on pärast minu tööleminekut märgatavalt iseseisvamaks muutunud,» kiidab ema.
Pere ostis endale ka teise maja: Kanaküla metsade sisse. Vabal ajal teeb Anneli Raudkivi seal remonti.
«Algul ehmatasime päris ära, kui nägime, et rästikud roomasid lausa meie õue peal. Kaalusime isegi majast loobumist. Nüüd aga on rästikud tagasi tõmbunud ja on tunne, et läheks kas või kohe sinna elama — sealt pole ju kauge linnas tööl käia,» räägib Anneli Raudkivi.
Peale sõidukire on tal oma sõnul veel üks nõrkus: vanad asjad. Neid kasutab ta meelsasti ka kodu kaunistamisel. «Kui mõni naine ei saa riidekauplusest ilma sealt läbi astumata mööda minna, siis minul on sama lugu vanakraamipoega: ikka jätan veidi raha sinna.»
Oma hobidest nimetab Anneli Raudkivi aeroobikat, millega on ta tegelnud kuus aastat.