Pole mõtet loota, et rahval on haugi mälu

TEISIPÄEVASES «Sakalas» ilmunud Helir-Valdor Seedri Rahvaliitu ja Helmen Kütti ründav kommentaar oli kirjutatud toonis, mille vastu astus oma hiljutises läkituses president Toomas Hendrik Ilves, soovitades ausat kampaaniat, kus poleks kohta oponentide halvustamisele.

Seedri kirjatükk sisaldas sellisel määral valesid, et 1995.—1999. aastani rahandusminister olnud Mart Opmani sõnade järgi peab ikka korras süda ja terve keha olema, et seda lugeda ja mõista.

Soovimata samas toonis jätkata, pean siiski vajalikuks artiklis olnud otsesed valed ümber lükata.

ESITEKS VÄITIS Seeder, et (2000. aastal loodud) Rahvaliidu valitsemise tagajärjed aastatel 1995—1999 olid Eesti majanduse sügav allakäik ning põllumajanduse ja pensionäride raske olukord. Pensionid tol ajal tema sõnul märkimisväärselt ei tõusnud.

Faktid on sellised, et sisemajanduse kogutoodang (SKT) kasvas 1995.—1999. aastani võrreldavais hindades 25 protsendi võrra ning SKT reaalkasv, mis oli 1994. aastal, kui Isamaaliidu valitsus lõpetas, kaks protsenti, tõusis 1997. aastal seni rekordilise 10,6 protsendini. Märkimisväärne on kindlasti seegi, et Venemaal toimunud rahanduskrahhi tõttu kõige raskemaks kujunenud 1999. aastal vähenes SKT eelmise aastaga võrreldes vaid 1,1 protsenti.

MÄLETATAVASTI tuli Mart Laari valitsus 1999. aasta märtsis võimule ning kärpis selleks ajaks juba vastu võetud 1999. aasta eelarve mahtu tervelt ühe miljardi krooni võrra. See osutus propagandamulliks, sest nimetatud aasta eelarve tulud laekusid täpselt Mart Siimanni valitsuse prognoositud ulatuses ning eelarve vähendamine varjas lihtsalt Laari valitsuse teistsuguseid eelistusi.

Näiteks võeti 100 miljonit krooni ära munitsipaalelamuehituse toetuselt, mis oleks lahendanud sundüürnike probleemi, ja peagi lõpetati ka huvihariduse toetamine. Eelarvekärpe põhisisu oli Reformierakonna valimislubaduse, ettevõtte tulumaksu kaotamise ettevalmistamine, mille puhul arvestati riigieelarve vähenemist kaugelt enam kui miljard krooni.

Põllumajandustoetused tekkisid eelarvesse esimest korda 1996. aastal, et pisutki korvata 1990. aastate algul toime pandud maamajanduse laostamist. 1998. aastal jõudsid need toetused 645 miljoni kroonini, mida Laari valitsus vähendas 2001. aastaks kahekordselt.

KUI 1995. aasta 1. aprillil oli keskmine pension 689 krooni, siis 1999. aasta jaanuariks oli see kerkinud juba 1460 kroonini ehk rohkem kui kaks korda. Isamaaliidu juhitud valitsuse ajal tõusid pensionid vaid 192 krooni ehk 1652 kroonini.

Seeder arvab, et järgmisel aastal tõusevad pensionid enne Rahvaliidu võimuletulekut vastu võetud seaduse kohaselt indekseerimise alusel. Fakt on, et 2003. aasta juulist kuni 2007. aastani aset leidnud kiire pensionitõus on teoks saanud koalitsioonis kokkulepitud baaspensioni suurendamise kaudu. Vaid indekseerimisel põhinev pensionitõus jäänuks palju väiksemaks.

SEEDER SÜÜDISTAB, et Rahvaliit distantseerub ebapopulaarsetest otsustest, mille vastuvõtmisel ta on osalenud. Näideteks toob ta raudtee ja elektrijaamade erastamise algatamise, viljavarguse, suhkrutrahvi, Weroli skandaali ning kriminaalsed maatehingud.

Tõsi on, et Mart Siimanni valitsus kaalus elektrijaamade ja raudtee erastamist, kuid ei teinud seda, sest valitsuse liikmeile sai üsna ruttu selgeks tehingu küsitavus.

Laari valitsus erastas ministrite Mihkel Pärnoja ja Toivo Jürgensoni aktiivsel eestvõttel Eesti Raudtee. See kurb lugu algas konsultatsioonifirmale GIBB 75 miljoni krooni maksmisega nõuande eest erastada raudtee firmale, kelle Eestisse tooja oli kogu Euroopas tagaotsitav itaalia aferist, ning jõuab lõpule alles praegu, kui 80 protsendi rahva nõudmisel on riik meie raudtee päästmiseks sunnitud selle tagasi ostma.

Elektrijaamade erastamise Ameerika firmale, keda kuuldavasti hiljem tabas rahvusvaheline pankrot, peatasid vaid Rahvaliidu ja Keskerakonna kogutud 160 000 protestiallkirja.

VILJAVARGUSE peasüüdlane Vladimir Semjonov on uurimisorganitele tunnistanud, et see algas 2001. aastal. Niisiis loodi selleks tingimused just Laari valitsuse ajal. 2006. aastal said salved lõpuks tühjaks ja asi avastati ning põllumajandusminister Tiit Tammsaar astus aumehena oma eelkäijate pattude tõttu tagasi.

Suhkrutrahvi süüdlasena toob Riigikontrolli akt esile peaminister Juhan Partsi tegevusetuse ning rahandusminister Taavi Veskimäe korduva vastuseisu põllumajandusminister Tiit Tammsaare ettepanekutele kehtestada suhkrule tollimaks kui ainuke tõhus vastumeede trahviohu vältimiseks.

Riigile kuulunud aktsiaseltsi Weroli kahjumiga tegutsemist jälgisid nõukogu liikmeina kümne aasta vältel ilmselt kõigi parlamendierakondade poliitikud. Praegu otseses kuritahtlikkuses kahtlustatava Erkki Aaviku vabastamise tegevjuhi kohalt algatas minister Ester Tuiksoo. Tema juhtimisel õnnestus ettevõte lõpuks erastada ning teenida sellelt riigile 32 miljonit krooni.

Maatehingute kriminaalsust alles uuritakse. Sellest hoolimata ei distantseerinud keskkonnaminister Villu Reiljan ennast sellest, vaid astus ametist tagasi.

SEEDRIL ON õigus, kui ta ütleb, et puuetega inimeste toetuse tõstmiseks vajalik 61 miljonit krooni oleks vaid poliitilise kokkuleppe küsimus. Rahvaliit on selle küsimuse koalitsiooninõukogus kaks korda teravalt tõstatanud ning Mai Treial on kirjutanud ka isikliku nördinud pöördumise peaministrile.

Paraku on meie koalitsioonikaaslased sellele kategooriliselt vastu. Reformierakond ilmselt arvab, et puudega inimesed eelseisvatel valimistel rikaste ja ilusate partei poolt niikuinii ei hääleta, ning osutab küüniliselt, et sotsiaaltoetused on Keskerakonda kuuluva sotsiaalministri haldusalas.

Sotsiaalministeeriumi eelarve kasvab 2007. aastal 17,3 protsenti. Miks ei mahtunud sellesse kõnealuste toetuste suurendamine, seda peaks selgitama Keskerakond. Seeder teab suurepäraselt, et eelarve saab vastu võtta vaid juhul, kui valitsuskoalitsioon jääb selle menetlemisel ühtseks, sõltumata sisemistest vaidlustest.

Rahvaliit tõepoolest kaotas need vaidlused ja meil ei jäänud muud üle kui kirjutada oma valimisplatvormi lubadus tõsta nelja aastaga puuetega inimeste toetus vähemalt kahekordseks.

RAHVALIIDU valitsuses olles on tehtud nii arukaid kui vähem arukaid otsuseid. Kas rohkem või vähem kui Isamaaliidu valitsedes, selle üle otsustavad valijad märtsis, hääletades kas praeguse koalitsiooni või opositsiooni erakondade poolt. Kindlasti pole aga nende otsuste eest vastutav Viljandi Linnavalitsuse sotsiaalameti juht Helmen Kütt, kelle vastu oli suunatud Seedri artikli teravik.