Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2447869t1h1009.jpg)
Midrimaa lasteaia Kuldnoka rühma lapsed teavad, miks praegu lund ei saja: Lumeeidel on tekid kohendamata ja padjad kloppimata.
Muusikaõpetaja Heidi Talimaa sätib kohale puupakud, mis on mängult õunapuud, laotab maha lumehelbekeste kodu tähistava kaltsuvaiba, paneb mänguleivad ahju ja klaverile esimeseks «Leivapätsikeste loo» noodi.
Ja siis need kuldnokad, kuusteist last, oma õpetaja Piret Kiisi saatel saali tulevadki. Õpetaja on seejuures murelik: mitu last on haiged ja puudujate hulgas on näidendi peategelased.
«Kõik lubasid laupäevaks terveks saada,» sõnab ta lootusrikkalt.
Juba mõne päeva pärast, laupäeval, ongi esimene etteaste. Siis läheb Kuldnoka rühm saksa muinasjutuga «Lumeeit» Paistu rahvamajja ning esineb sealsel laval oma vanematele ja teistele pereliikmetele.
Koos selle prooviga, mis kohe algab, on jäänud vaid kolm proovi ja siis peab kõik valmis olema.
Kuldnoka rühmal on juba viies kord jõulupidu pidada kuskil mujal, kus on pärislava. Lasteaia enda saal on nii väike, et kui on rohkelt külalisi, siis lastele enam liikumisruumi ei jäägi. Eelmiste jõulude eel astusid kuldnokad üles Anu Raua hoole all olevas rahvamajas ja üle-eelmisel talvel Olustvere seltsimajas.
«Tänapäeval pole mingi raskus laste peo pärast mujale sõita: paljude laste vanematel on auto ning kelle peres seda pole, istub sõbra omasse,» ütleb õpetaja Piret Kiis.
«Ja missuguse kleidi ja kübara tegi Alexandrale tema vanaema Võõrasema rolli jaoks!» lisab rühma õpetaja veel ühe kiituse lapsevanematele, kes aitavad pidudeks valmistuda.
Kaks järgmist «Lumeeide» etendust annab Kuldnoka rühm siiski oma saalis.
Lapsed toovad lavale muusikali
Etendus algab sellest, et võõrastütar peab hüppama kaevu ja tooma ära sinna kukkunud värtna. Tütarlaps satub kaevus olles Lumeeide juurde aasale, kus läheb kohe vaja tema abi. Võetakse üles ka laul: «Kähku uks nüüd ava sa, muidu pätsid kõrbevad. Kahju oleks otsata.»
Laulavad kõik, ka need, kes pole laululinnuks loodud. Õpetaja Heidi Talimaa saadab klaveril ja laulab kaasa.
«Vaiksemalt, palun,» soovitab ta neil, kelle hääl liiga valjuks paisub.
Varsti saab vaataja teada sedagi, miks talvel lund sajab või ei saja: selleks peab Lumeeit või keegi tema eest tekke ja patju soputama.
«Me ise nimetame seda lavastust muusikaliks, sest selles on nii palju laulu ja tantsu,» lausub Heidi Talimaa.
Küsimuse peale, kust said laulud ja tantsud saksa muinasjutu sisse, kostab muusikaõpetaja: «Siit ja sealt. Kus puudu tuli, seal naksisin ise juurde.»
Selles otsimises ja leidmises peitubki üks, varjatum osa tema tööst. Just viisijupid olid need, millest lavastuse kokkupanija ja kätteõpetaja puudust tundis.
«Me teeme kõike koos,» rõhutab Heidi Talimaa, kui tunneb, et tema osa «Lumeeide» saamisloos liialt rõhutama kiputakse. «Meil töötavad head õpetajad ja nad laulavad lastega palju.»
Muusika on kõigile
Midrimaa lasteaias käib ümmarguselt kakssada last, kes oma vanuse järgi jagunevad üheteistkümnesse rühma. Igal rühmal on kaks õpetajat. Muusikaõpetaja on kogu lasteaia peale siiski üksainus ning jõulurõõmu tahab teha ja saada igaüks.
«Täna on mul veel kaks suurt proovi,» ütleb Heidi Talimaa, kui kuldnokkade näidend on lõbusa ringmänguga lõppenud ja nad oma rühmatuppa on läinud.
Teisena koguneb saali Tihase ja kolmandana Nurmenuku rühm. Nii kuldnokad, tihased kui nurmenukud on järgmisel sügisel koolilapsed.
Tihase rühm valmistab ette rahvuslikku jõulukava. Neil tuleb pidu oma saalis. Nurmenukud esinevad aga Sürgavere lähedal Harju talus, kuid laulud ja tantsud saavad kõigil selgeks sellessamas saalis. Ja mis peaasi: laulavad ning tantsivad kõik.
Heidi Talimaa peab kõiki lapsi muusikaliselt arendatavaks.
«Rinnalapsed hakkavad järele häälitsema, kui nendele järjepanu lauldakse, ja mida rohkem muusikat, seda parem tulemus,» räägib ta.
«Mõnikord ei tule lapsel õige lauluviis välja. Kui võtta sama laulu pisut madalamalt, saab ta päris õiged noodid kätte. Anded vajavad arendamist ning selleks sobivad suurepäraselt «Lumeeidega» sarnanevad lood,» kõneleb õpetaja. «Lasteaias peab mudilane saama julguse ennast avaldada,» toonitab ta.
Tantsudes ja üldse liikumises peab tema sõnul pääsema mõjule laste loovus. «Las laps tantsib, nagu oskab, julgelt ja vabalt.»
Et sõnad ja teod kokku käivad, tunnistas äsjane Kuldnokkade rühma lumehelveste tantski.
Viimaste aastate hobi on sel muusikaõpetajal lapsevanemaid laulma panna: kas siis koos mudilastega või üllatusena nendele esinema, kuidas kunagi. Üks niisuguseid üllatusi seisab mõne päeva pärast ees.
39. AASTA
Heidi Talimaa, kes on lõpetanud kõrgkooli dirigendina ja klubitöötajana, töötab Midrimaa lasteaia muusikaõpetajana alates 1968. aasta 1. aprillist. Ta tuli ametisse koos oma lasteaiakohta vajavate lastega. Praeguseks on kolme poja emal kuus lapselast, neist üks käib samas lasteaias Leevikese rühmas.