Vaadates Eesti välispoliitika tseremoniaalset poolt, on käesolev nädal taasiseseisvumisjärgse perioodi üks tähelepanuväärsemaid. Vastne president Toomas Hendrik Ilves tegi esmaspäeval esimesed välisvisiidid Lätti ja Soome, homme tuleb Tallinna külaskäigule Suurbritannia kuninganna Elizabeth II ja käsil on viimased ettevalmistused Ameerika Ühendriikide presidendi George W. Bushi saabumiseks järgmisel nädalal.
Lätis, eriti aga Leedus on juba aastaid püsinud arvamus, et Toomas Hendrik Ilves põlgab baltlasi ja püüab Eestit vägisi Põhjamaade hulka upitada, olgugi et tegelikkusel pole sellise kuvandiga erilist pistmist. Nii tegi president Riiat esimeseks sihtpunktiks valides targasti.
Elades Läti piirist vaid mõne kilomeetri kaugusel, ei saanud ta jätta eestlaste ja lätlaste häid suhteid rõhutamata. Samal ajal lõi ta oma visiidiga pretsedendi: senise kombe järgi on Eesti presidendid esimesena alati põhjanaabreid väisanud. Seda tava järgisid nii Lennart Meri kui Arnold Rüütel.
Ilvese valiku taust pidi olema imagoloogiline, sest poliitiliselt on meil suhted Läti ja Soomega ühtviisi väga head. Kui neid aga omavahel võrdlema hakata, siis on meil just lõunanaabritega mitmes praktilises küsimuses senisest tihedamat koostööd tarvis, olgu siis tegemist Baltimaid läbiva kiirraudtee rajamise, maanteeliikluse, õhuturbe või millegi muuga. Siinkohal on riigipeadel hea õhustiku hoidmisel ehk isegi suurem roll, kui esmapilgul paistab.
Tulles Elizabeth II ja George W. Bushi visiidi juurde, ei saa jätta kordamata, et tegemist on kõige kuulsamate riigipeadega, kes oma ametiajal Eestit külastavad.
Nende kahe sündmuse sattumine teineteise kõrvale muudab käesolevad päevad 2006. aasta olulisemateks, kuigi plaanis pole sõlmida ühtegi põhjapanevat lepingut. Eesti kuulumisele kõrgelt arenenud lääneriikide sekka annavad need igal juhul selge kinnituse.