Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4949081t1h38d9.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2447475t1h4fe8.jpg)
Gümnaasiumi lõpuks oli Liis Ojamäe loobunud põhikooliaegsest unistusest hakata bioloogiks, sest teadlase elu ei tundunud majanduslikus mõttes kuigi mõistliku valikuna. Olgugi et teisel erialal, on ta nüüd ikkagi akadeemilisse maailma jõudnud.
11 aasta eest Viljandi 5. keskkooli lõpetanud Ojamäe, toonase nimega Tomson, töötab Tallinna Ülikoolis sotsioloogiaosakonna juhatajana. See ametinimetus on siiski mõnevõrra petlik, sest tegemist on pigem administratiiv-, mitte teadustööga.
Osakonnajuhataja ülesanne on jälgida, et teadustöötajatel-õppejõududel oleksid vajalikud tingimused ja nad ei peaks tegelema iga argielu pisiasjaga. Ometi ei ole see töö, mida võiks teha iga CV-online’ist leitud juht, vaja on nii erialast kui akadeemilist tausta.
Hoolimata lektoritööst ülikoolis, osalemisest mitmes teadusprojektis, ettekannetest konverentsidel ja avaldatud publikatsioonidest peab 29-aastane Liis Ojamäe ennast teadusmaailmas alles õpipoisiks.
Võttes arvesse, et teadusfondidest rahajagamise esimene eeldus on doktorikraad, ta seda kahtlemata ongi. Nagu ka teadlase definitsiooni järgi, mille ta ise välja pakub: «Teadlane loob uut teadmist ega piirdu vaid olukorra kirjeldamisega. Kui doktoritöö ükskord valmis saab, peaks see olema mu esimene märk selles vallas.»
Ent on veel võimalusi teadlaseks olemist määratleda. Näiteks: see on millegi uue teada tahtmine, igapäevaste asjade taha vaatamine ja nende tagamaade mõistmine. «See on see, mis paneb kõik muu liikuma,» leiab Ojamäe. Ja selle definitsiooni järgi ta ilmselt juba on teadlane.
Noored sotsioloogid
Stereotüüpsest halli habemega professorist, kes näpitsprillid ninal ja hajameelne pilk silmis kitlihõlmade lehvides mööda laborit ringi tuiskab, erineb korrektne ja tasakaalukas Liis Ojamäe muidugi nagu öö ja päev. Eks päriselus olegi ülalkirjeldatud tüüpe üsna raske leida, kuid ka noori naisi ei hakka akadeemilises maailmas just sageli silma.
«Tippjuhtide ehk professorite ja vanemteadurite seas on mehed väga hästi esindatud. Ega akadeemiline maailm selles suhtes ülejäänud ühiskonnast erine,» tõdeb Ojamäe. «Üldiselt on kõrgharidus feminiseerunud, eriti sotsiaal- ja humanitaarteadustes, ning eks see kajastu ka õppejõudude poole peal.»
Mis vanust puudutab, siis tegelikult on kogu Eesti sotsioloogia noor. Selle sünniajaks võib pidada 1960. aastaid, mil Ülo Vooglaid asutas Tartus sotsioloogialabori, kuid nõukogude ajal oli see teadus üsna maha surutud. Ühiskonna uurimine oli võimulolijatele ohtlik, sest oleks näidanud seda teisiti, kui ideoloogia ette nägi.
Kõrgkoolis hakati sotsioloogiat õpetama alles eelmise kümnendi keskel ning seetõttu võib Eestis sellealast õppe- ja teadustööd tegemas näha märksa nooremat seltskonda kui näiteks mõnes Saksamaa ülikoolis, kus kohad on juba pikka aega täidetud.
«Eestis on noored rohkem võimalusi saanud, sest inimeste üleküllust akadeemilises maailmas pole. Teadagi, et siinsed palgad ei motiveeri kõiki inimesi süsteemi jääma,» nendib Liis Ojamäe. «Ehk on see ka üks põhjus, miks siin mehi vähem kohtab.»
Ent kui see raha pole, siis mis ikkagi sunnib inimesi teadlase karjäärile pühenduma ning kulutama suurt hulka aega ja energiat vaid selleks, et leida oma tööle finantseerijaid?
«Akadeemilises maailmas püsimine eeldab pidevat intellektuaalset arengut, kohale jäämine on tagasiminek,» avab Ojamäe oma ajendeid. «Sa pead ennast kogu aeg täiendama ja õppimine on mulle väljakutse, mille hea meelega vastu võtan, kui teema huvi pakub.»
Majandus kulub marjaks ära
Liis Ojamäe on maksimalist. Mitte niisugune, kes allutab eesmärgi saavutamisele kõik muu, kaasa arvatud ümbritsevad inimesed, kuid seda, mis korda läheb, meeldib talle teha nii hästi kui võimalik. Ja tegelikult mitte ainult seda. Isegi Tallinna Tehnikaülikoolis õpitud rahvamajanduse eriala, mida Ojamäe läks tudeerima vaid seepärast, et muud paremat ei tulnud parajasti pähe, lõpetas ta cum laude!
Kui neiu teisel kursusel mõistis, et majandus talle siiski ei sobi, kaalus ta erialavahetust. Kaaslaste keelitusel jäi ta edasi kuni lõpuni ja ütleb nüüd, et elus ei jookse midagi mööda külge maha — majandusteadmistest on praeguses töös kõvasti kasu.
Ainus kursus, mis Liis Ojamäed ülikoolis sügavamalt paelus, oli sotsioloogia. Nii asuski ta seda pedagoogikaülikooli magistrantuuris õppima ja et samal ajal otsis sotsioloogia osakond administratiivtöötajat, loobus selle kasuks Ühispanga raamatupidaja kohast.
«Paari päeva jooksul olin vahetanud nii eriala kui ametit, kuu aega hiljem sain ka uue elukoha,» meenutab ta. «Kindlasti olen praegu õigemal alal kui kümme aastat tagasi, sest sotsioloogia suhe eluga on majandusteadusega võrreldes palju lähedasem.»
Ilmselt polnud majanduseriala õppimine siiski läbinisti vale, sest kõik Liis Ojamäe uurimused on sellega tihedalt seotud. Nimelt tegeleb ta eluasemeturu sotsioloogilise analüüsimisega. Käsiloleva doktoritöö pealkiri on «Eluaseme väärtuse kujunemine eluasemeturul».
«Eesti on mitmes mõttes ainulaadses olukorras: siin on lühikesse perioodi kokku surutud nii palju arengut,» kiidab Ojamäe kodumaad sotsioloogi vaatevinklist. «Meil oleks nagu sotsiaalteadlastele labor loodud, kus saab jälgida protsesse, milleks muidu kulub mitu inimpõlve.»
Sellest on tingitud ka eluasemeturu omapärad, mis muudavad uurimisaluse eriti huvitavaks. Näiteks on Eestis peaaegu kõik oma eluaseme omanikud, samal ajal kui Lääne-Euroopas mängib väga suurt rolli üürisektor.
«Ühelt poolt on omanikke palju omandireformi tulemusena,» põhjendab Ojamäe. «Teisalt on see saanud normiks: keegi ei pea selgitama, miks ta on omanik, küll aga küsitakse: «Miks sa üürid?» Kolmas tähtis faktor on üüripindade puudus. Meil pole munitsipaal- või mittetulunduslike organisatsioonide omandis olevat elamufondi nagu mujal Euroopas ja seetõttu on üürida peaaegu sama kallis kui eluasemelaenu tagasi maksta.»
Eluase ja kodu
Nagu paljud kaasmaalased on ka Liis Ojamäe koos mehe Argoga oma eluaseme omanik. Poolteist aastat tagasi jätsid nad korteri Tallinna kesklinnas ja rajasid Saue valda uue kodu.
«Eluase on füüsiline raam, kast, millesse inimene või pere loob kodu,» vastab ta sorava definitsiooniga küsimusele, mis vahe on eluasemel ja kodul. Ta isegi on seda uuringutel inimestelt pärinud. «Kodu on sotsiaalne suhe, mis on pidevas loomises. Väga subjektiivne, väga isiklik, seotud tunnete, elamise kogemuse ja mälestustega.»
Ojamäede maja on alles nii uus, et viimistlustööd pole veel lõpetatud ning aedki on ümbert puudu. Kui see ükskord püsti saab, võtavad nad koera, sest see on Liisi arvates kodu juures kohustuslik element. Seni tuleb läbi ajada kassiga.
Aia sisu on enamasti siiski juba olemas. Suure osa sellest on rajanud perenaine ise, kes üle paljude aastate tänavu pikema puhkuse võttis.
«Ei täitnud küll oma suvist tööplaani, aga mul on hea meel, et lasin ennast aiarajamisest kaasa kiskuda ja Euroopas ringi sõitsin,» sõnab ta. «Mõtlesin, et kui me nüüd ka rohkem elu ei naudi, siis millal veel.»
Ehkki Liis Ojamäe ei ela päris metsas, vaid külas, annavad oma maja ja aed võimaluse tunda ennast looduse keskel, kuulata linde laulmas ja näha, kuidas aastaajad vahetuvad. «Linnas on kogu aeg üks aastaaeg, vahel on ainult soojem, siis jälle külmem. Mõnikord tuleb küll lumi maha, aga selle nad lükkavad kohe ära.»
Loomulikult nõuab oma majapidamine tublisti energiat ja aega, mida doktoritöö ja osakonna juhtimise kõrval napib, ent Liis Ojamäe on rahul. Muidugi oleks lihtsam minna tööle mõnda välismaa instituuti, kus normaalseks äraelamiseks ei pea kahel kohal rabama, kuid neid mõtteid ta ei mõlguta. Seal võiks ta leida elamiskoha, kuid mitte kodu.
«Eestis on ju mu perekond, sõbrad ja keskkond, milles olen üles kasvanud. Olen viibinud välismaal küllalt palju, mõistmaks: isegi Euroopaga oleme nii erinevad, et ma ei tunne ennast seal nagu kodus.»
ELULUGU
Sündinud 10. oktoobril 1977 Viljandis
1984—1995 Viljandi 5. Keskkool (kuldmedal)
1995—1999 bakalauruseõpe Tallinna Tehnikaülikoolis (rahvamajandus, cum laude)
1999—2002 magistrantuur Tallinna Pedagoogikaülikoolis (sotsioloogia)
2003 doktoriõppes Tallinna Ülikoolis
Täiendanud end instituutides ning ülikoolides Saksamaal ja Soomes
Allikas: Liis Ojamäe