«Olin väga ärevil, kui Suure-Jaani rajooni haridusosakonnast saadud jalgrattaga Sürgavere kooli oma elu esimest ametikohta vaatama sõitsin,» meenutab Sürgavere Põhikooli õpetaja Endla Reimann üht 1958. aasta augustipäeva.
ENDLA REIMANN: ma õpetan ajalugu ja olen ise ka juba elav ajalugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
18-aastane neiu oli just oma vanematekodu selja taha jätnud ning pidi edaspidi võõras paigas ja võõraste keskel üksipäini toime tulema. Kihk iseseisvaks saada oli aga suur ning ta ei märganudki seda, et need üheksa kilomeetrit tuli enam-vähem vastumäge pressida.
Esimene, keda ta koolimajas kohtas, oli õpetaja Paul Hansen. Et ta sellesse maakooli eluajaks jääb ning et temast ja Hansenist aastakümneteks head kolleegid saavad, ei osanud koolipingist tulnud neiu küll arvata, kuigi tugev elukool oli selleks ajaks juba käes.
Endla Reimann sündis metsniku pere noorima lapsena Väänikvere külas metsade keskel, kust suurima keskuse Laevani oli kuus kilomeetrit. Saksa ajal oli nendes laantes parašütiste kadunuks jäänud ning Vene võimude arvates ei saanud süüdlasi otsides metsameestest mööda vaadata. Pereisa redutas kuus aastat Laeva metsades ning kui ta 1950. aastal otsustas avalikku ellu astuda, saadeti ta veerandsajandiks Arhangelski oblastisse.
Kuidas ema nelja lapsega toime tuli, oli juba iseasi. Kõik, kes mingit tööd teha suutsid, need seda ka tegid. Noorima üks lapseea tegevusi oli karjaskäik.
Varas otsustas elukutse
Endla Reimannile on lapsest peale olnud südame järgi laul ja pillimäng.
Toonaste pidude põhipill oli akordion ning üks õe sõpru mängis seda. Mõnikord jättis too mees pilli nende poole ning tütarlaps proovis seda mängida. Lood hakkasid tulema, ilma et keegi oleks õpetanud. Vahel salaja pääses ta ka kooli klaveri manu.
Nii mõnigi sõber seadis samme muusikakooli poole, sedasama soovis temagi. Kui ta oli juba rongis, et Jõgevalt Tartusse sõita, pilet ja väike rahasumma taskus, tekkis puhveti järjekorras rüselus. Ühtäkki polnud tütarlapsel enam raha ega piletit. Muusikakooli minek jäi katki.
Tädi lohutas ja soovitas hoopis õpetajaks õppida. Nii jäigi: ta sai Tartust algklasside õpetaja ja pioneerijuhi kutse ning aastaid hiljem omandas Tallinnas algklasside metoodika ja pedagoogika eriala. Jäid siiski ka muusika ja laul, ent teisel tasemel.
«Jah, ma mängin praegugi,» ütleb Endla Reimann.
Naerata ja elu naerab vastu...
Esimese päris oma kodu sai Endla Reimann Luige tallu, kus tema kasutada anti suur tühi tuba. Vend tõi kodunt vana raudvoodi ning isa meisterdatud laua ja riiuli. Ja kui ta siis seinal oleva krapi ehk raadiovastuvõtja mängima keeras, kuulis ta laulu «Naerata ja elu naerab vastu, naerata ja kergem tundub raskus».
Nii mõnigi eluhetk on tähenduslik. Sürgaverre elama asunud noorele õpetajale kujunes tähenduslikuks just krapinupu keeramine.
«See laul on mu elu motoks jäänud seniajani,» kirjutas Endla Reimann oma mõnda lehekülge täitvates «Mälestustes», mis seisavad tema enda koostatud raamatu «Sürgavere kooli lugu» lõpuosas.
Kulus ainult paar aastat selleni, kui noor naine vahetas Luige talu renditoa Kääriku talu vastu, mis oli tema abikaasa kodu. Noorperemees oli hakanud endale maja püsti panema ja peagi ehitas abielupaar seda edasi ühisel nõul ja jõul.
Kasvas kodu ja kasvas pere: sirgusid Mait, Marko ja Ave. Samal ajal oli Sürgavere kooli noorest õpetajast saanud direktor. See juhtus aastal 1968, mil Endla Reimann oli vaid 28-aastane. Siis ei osanud ta uskuda, et jääb sellesse ametisse 32 aastaks ja seejärel võtab endale veel mõneks ajaks õppealajuhataja kohustused.
«Kõige parem on ikka õpetaja olla,» tõdeb Endla Reimann nüüd, kui tal on võimalik oma kooliaastaid tagantjärele võrrelda ning kui talle on jäänud peamiselt ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse tunnid.
Ajalugu sünnib meie endi silme all
«Alles see oli Kindla Tee kolhoosi viljaait,» ütleb Endla Reimann, osutades koolipargi ääres seisvale vanale majale, millest viimasel aastakümnel on saanud muuseum, kuhu kõike mäletamist väärivat kokku korjatakse. Ajalooõpetaja on mõnegi tunni seal leiduva varal piltlikumaks teinud. Seal paiknevad ju ka vanad koolipingid.
Enne viljaaidaks kujundamist oli see vana hoone olnud rahvamaja ja veel varem mõisa viljaait. Mõisasse Sürgavere kool kahekümnendail aastail asutatigi. Piirkonna kõige vanemad elanikud mäletavad halli habemega mõisnikku ennast.
Ja alles need kolhoosid õilmitsesid... Praegustele koolijütsidele on see võõras värk. Vanad ajaloo- ja geograafiakaardidki on muuseumliku väärtusega, sest need on nii-öelda pimedad: kes vene keele tähti ei tunne, ei saa arugi, mis koht kaardilt vastu vaatab.
«Ise ka imestan, mis kõik on ajalooks saanud,» sõnab ajalooõpetaja. «Minagi olen juba elav ajalugu.»
Praegu loovad oma ajalugu Endla Reimanni lapsed. Võhma Gümnaasiumi muusikaõpetajat, pillimeest ja lauljat Mait Reimanni tunnevad ning hindavad paljud inimesed.
Poeg Marko töötab valla arvutite hooldajana, kuid ta on ka pillimees, laulja ja ansambli juht. Tütar Ave Matsin juhib Viljandi kultuuriakadeemias rahvusliku käsitöö osakonda.
Ajalooõpetaja kolleegid kinnitavad, et mitte igaüks, ka noored inimesed ei suuda Endla Reimanni kombel ajaga kaasas käia, ning toovad näite selle kohta, kuidas too endale uue kodu ehitas.
«Jah, elan praegu tõesti sauna eesruumis ja laudast ümber ehitatud toas ning olen uhke, et sellega toime tulin,» lausub Endla Reimann. «Las suur maja olla üksnes noorte päralt.»
Ta oli jäänud kuue toaga elamusse üksipäini, samal ajal elas poeg Marko koos perega kortermajas. Suurt laudaruumi polnud ammuilma enam kellelegi vaja ning see seisis tühjana.
Praegu on tema avaral toal kaunis tellistest ahi, nägus põrand, ilusad aknad ja nende ees moekad kardinad. Seal asub ka tema vanemate voodi.
Endla Reimanni lapselaps oli diivanile osutades küsinud, kas sellel kohal elas varem kits.
«Ei, hobune,» oli vanaema vastanud.
Eike Kass,
eesti keele õpetaja
Endla Reimann on erakordselt loov inimene. Ta oskab oma kooli tunnet hoida, kollektiivi väärtustada ja seda koos hoida ning tema energia tundub lõputu olevat.
Oi, Endlat tahaks kohe pikalt kiita.