Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
HILJUTI OSUTAS Riigikontroll oma auditis, et Põllumajandusministeerium rendib Tartu lähedal tegutsevale Aavo Mölderi ja Mart Avarmaa kaasomandis olevale aktsiaseltsile Tartu Agro 3089 hektarit riigimaad 80 000 krooni eest. See teeb 25,9 krooni hektari kohta. Naabervallas tegutseva talunikuna rendin mina aga oluliselt viletsamat maad turuhinnaga kuni 700 krooni hektari kohta.
Minu arvutuste järgi ulatub riigi kingitus Tartu Agrole vähemalt kahe miljoni kroonini aastas. 25-aastase rendilepingu juures kujuneb kingitus lausa kaks korda suuremaks kui selle ettevõtte erastamishind 2001. aastal.
Niisugused privileegid tuleb tegelikult kinni maksta maksumaksjatel. Küsigem siis, miks.
«MAALEHT» JÄTTIS eelmise lõigu minu 7. septembri arvamusloost millegipärast välja. Küllap vähemalt osaliselt sellepärast, et rahvaliitlane Aavo Mölder on endine põllumajandusminister ja praegune Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees, «Maaleht» asub aga Rahvaliidu juhitud Põllumajandusministeeriumi soodsatel rendipindadel.
Lisaks finantseerivad põllumajandus- ja keskkonnaministeerium «Maalehe» väljaandeid, näiteks «Maamajandust» ja «Rohelist Väravat». Samuti ostab Põllumajandusministeeriumi finantseeritav kaubanduskoda «Maalehelt» regulaarselt lehepinda iseenda tutvustamiseks. Koos kaubanduskojaga annab «Maaleht» välja ka aasta põllumehe tiitlit.
Siit tekibki küsimus: kui vaba on ikkagi Eesti ajakirjandus? «Maaleht» ei võtnud vaevaks seda mulle selgitada.
ÕIGLUSE SAAB luua vaid turupõhine maaturg. Põllumeeste Kogu on seisukohal, et riigile kuuluv põllumajandusmaa kasutusvaldusega väljaostmisõigus, mille Rahvaliidu ekspõllumajandusminister Jaanus Marrandi 2002. aastal aadliõigusena Riigikogus läbi surus, tuleks tühistada.
Soodustustena serveeritud privileegid tootjatele on pöördunud enamiku tootjate vastu. Asi on nimelt selles, et need maad pole väljaspool Rahvaliidu siseringi teistele lihtsalt kättesaadavad.
Seadustada tuleks hoopis riigi ja omavalitsuste omanduses olevate vabade maade erastamisele ja nendele rendisuhete loomisele ühtsed läbipaistvad ning turupõhised tingimused. Maareformi peab kiiremas korras lõpetama ning kogu maaturg tuleb ainult turupõhistele rendi- ja ostu-müügisuhetele üle viia.
PÕLLUMEESTE KOGU soovib lõpetada ka juriidilistele isikutele põllumajandus- ja metsamaa müügi, mille Riigikogu 1997. aastal Rahvaliidu poliitikute eestvedamisel jõustas. Sellega on «eestluse elujõu» eest võitlejad osutunud ise kõige suuremateks põllu- ja metsamaa mahaparseldajateks välismaalastele. Lacto Agro, Väätsa Agro ja Kaiu LT on vaid üksikud näited.
Oluline oleks leevendada spekuleeriva kapitali survet Eesti maaturule. Vastasel juhul ei täida ka põllumajandustoetused varsti enam oma eesmärki. Väikses Taani riigis on sellest aru saadud, Eestis mitte.
Põllumajandus- ja metsamaa võõrandamisele tuleks kehtestada lisaks tsensus, millega peab olema tõendatud iga uue eraisikust maaomaniku Eesti residendiks olemine vähemalt viis eelnevat aastat.
Rahvaliit ostab 20 miljoni lubatava toetuskrooniga odavalt üles ka metsaomanike hääli, algatades eelnõu, millega üksikisikute ja firmade omandis olevalt kaitse- või tulundusmetsa hulka kuuluvalt uuenenud metsamaalt ei võetaks esimese 20 aasta jooksul maamaksu. Seegi on toetus maksumaksja arvelt.
SÄÄSTVAT METSANDUST praktiseerivat omanikku see toetus eriti ei puuduta. See on ennekõike neile suurettevõtetele ja kinnisvarafirmadele, kes raiuvad metsa hanke-, mitte selle taastamisväärtusega. Nüüd siis luuakse kiirelt lagedaks raiutud metsamaale lisaks veel maamaksuvabastus.
Õigem oleks suunata see raha säästva metsanduse arendamisse. Rahvaliidule on aga selline mõiste võõras. Seniajani pole suudetud vastu võtta säästva metsanduse rahastamise seadust, metsaühistu seadust ja ühismetsaseadust, et arendada pikaajalist ja säästvat metsandust ühele Euroopa riigile kohaselt.
Arenenud riikides on niisugune eelnõu säästva metsanduse osa, Eestis rakendatakse sellist toetust aga hoolimata säästva metsanduspoliitika puudumisest. Seega toetatakse neid, kes seda toetust kõige vähem vajavad.
KUI MAAPOLIITIKA tervikuna ei paku üldsusele suuremat huvi, küsigem vähemalt Rahvaliidu käest, kas Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet maksab Mart Avarmaa firmale büroopindade eest sama soodsat renti, nagu Avarmaa omanduses Tartu Agro maksab rendimaa eest riigile.
Tegelgem siis põhjuste asemel tagajärgedega.