PRESIDENDIVALIMISTELE järgnev aeg on vajalik mõttepausi pidamiseks. Eeskätt käib see võimul olevate erakondade kohta.
Vähemalt seniajani pole Eesti muutunud igavaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskerakonna ja Rahvaliidu kesksuvine ülemeelikus muutus vahetult enne valimiskogu valuliseks ja eesmärgistamata ähvardamiseks. Allasurutud äng ilmnes isegi veel pärast Estonias olnud sündmusi ja leidis ajakirjanduses äramärkimist. Kahe valitsuspartei kokkulepe tõi kaasa paljude poliitiliselt passiivsete inimeste ärkamise.
Selle ilmekas näide oli 80 kultuuritegelase kiri Toomas Hendrik Ilvese toetuseks. Nende avaldus oli protest Eesti ühiskonna võimaliku sulgumise vastu.
SAMA SUUNDUMUST kritiseeris Riigikogus oma aastaettekandes ka õiguskantsler Allar Jõks. Ta tõi välja, et see, mida otsustatakse kusagil parteikontorites, võib olla kellegi erahuvides, aga enamasti töötab see vastu avalikkuse vajadustele ja soovidele.
Keskerakonna muutumine viimatiste sündmuste taustal pole võimalik ega ka mitte vajalik. Küllalt suur hulk stammvalijaid usub oma poliitilise liidri eksimatusse ja kellel see usk puudub, võib lihtsalt vaiki olla.
Hoopis teine olukord on kujunenud Rahvaliidus. Panus ühele kaardile — soov olla endiselt presidendipartei — viis ta sobingusse liiga tugeva partneriga.
Nüüd ei jää maaerakondlastel muud üle kui järsult Keskerakonnast kaugeneda või tsentristide hulgas lahustuda. Kusjuures otsused tuleb teha kiiresti, sest valimised on poole aasta pärast. Mõtlemisaja võtmine võib tähendada koonderakondliku saatuse valimist ehk poliitikamaastikult kadumist.
KA REFORMIERAKONNA olukord pole vahetult enne valimisi suurt kiita. Kuigi avaliku arvamuse uuringud näitavad endiselt head toetusprotsenti, võib see kevadise lumena sulada. Piisab, kui jätkatakse samaaegset mitme tooli peal istumist.
Olles ühes valitsuses Keskerakonna ja Rahvaliiduga ning presidendivalimistel opositsiooniga mehkeldades, ei jätnud Reformierakond eriti usaldusväärset muljet.
Oravapartei juhid on ehk tunnetanud Keskerakonna ja Rahvaliidu võimalikku lüüasaamist kevadistel Riigikogu valimistel ning sätivad ennast juba uue võimuliidu partneriks.
VÕIMULOLIJAD ON sunnitud tegema kiiresti otsuseid, kuid üldjoontes kehtib sama ka praeguste opositsioonierakondade kohta.
Keerulises seisus on sotsiaaldemokraadid: Lääne-Euroopa sotsiaaldemokraatide omaga sarnast tugevat ideoloogilist positsiooni pole nad Eestis seni täita suutnud. Lisaks kaob Toomas Hendrik Ilvese presidendiametisse suundumisega võitlusväljalt nende senine suurim häälemagnet. Uute loomiseks aga aega napib. Kui nad just midagi enneolematult nutikat ja silmapaistvat välja ei mõtle.
ISAMAA JA Res Publica Liidul on tuli takus peaministrikandidaadi väljasõelumisega. Mida kiiremini ta sellega hakkama saab, seda paremat tulemust võib ta valimistel oodata.
Seega on kõigil erakondadel vaja kiiremas korras lahendada väga tähtsaid ülesandeid, millest oleneb kevadiste parlamendivalimiste tulemus. Eelnevale toetudes võib kindlalt väita, et tuleb huvitav poliitikasügis.
Kui inimeste hiljuti hüppeliselt suurenenud poliitikahuvi püsib, tulevad nad kevadel ka valima. See oleks hea, sest Eesti ei tohi muutuda kodanikele igavaks ja suletuks. Vähemalt praegu meil veel igav ei ole.