Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2447269t1hae52.jpg)
Mõni aasta tagasi helises ühel päeval mu töölaual telefon ja nõudlik mehehääl hakkas kurtma oma tarbijamuret. Ma ei mäleta enam, milles probleem seisis, kuid umbes minutise kontakti järel hakkas asi üpris segaseks minema.
Et lehetoimetuses töötades tuleb mõnikord tegelda ka veidi kummaliste inimeste «probleemidega», üritasin vestluse vältel otsida võimalust jutt viisakalt lõpetada.
Aga, mis ma siin ikka keerutan: muidugi polnud tegemist mingi tavalise lehelugejaga, vaid minu endise kolleegiga Ugala päevilt, näitleja Margo Mitiga. Ehk paljudele lihtsalt Mikiga.
Muidugi ei mäleta ma enam, miks Miki siis helistas, ja see polegi tähtis. Oskus surmtõsiselt täiesti suvalist pada ajada on üks asju, mis Mikit iseloomustab. Ja «pada» on ta ajanud rahvale pikka aega.
Televisioon peibutab
On üsna selge, et kui sind pole televisioonis, siis ei ole sind olemas. Nii ei maksagi imestada, et hoolimata aastatepikkusest Ugalas töötamisest ja mitmest suurepärasest rollist, murdis Miki end tavaeestlase teadvusse tänavu suvel, kui moodustas koos Marii Karelliga ühe kolmest ETV hommikust suveprogrammi «Värskelt õhus» juhtinud saatejuhipaarist.
Miki ei oska öelda, kuidas just tema produtsendile pähe tuli: inimesi, kellele helistada, on ju Eestis palju! Võib-olla oli ta silma jäänud ETV varasemast saatesarjast «Inimeseloomake», kus seikles koos Gaute Kivistikuga, sõbra ja kursusevennaga Viljandi Kultuurikolledži päevilt. «Mingi televisioonihuvi mul varasemast ikka oli ja kui otsesaadet pakuti, tundus see ahvatlev. Pealegi olen juba 35-aastane. Millal siis veel proovida?» põhjendab Miki, miks ta väljakutse vastu võttis.
Tagantjärele on ta igati rahul, et selline võimalus avanes. «Kindlasti kasvasin töö käigus kõvasti. See oli suurepärane kogemus. Kui teatris saab kõvasti proovi teha, siis televisiooni otsesaates sõltub väga palju improviseerimisvõimest ja partneri tunnetamisest,» arutleb ta.
«Margo sobis hommikuprogrammi saatejuhiks väga hästi. Ta on sümpaatne, huumorimeelega, tagasihoidlik ja mis peamine: ei eputa,» kiidab näitleja Luule Komissarov endist kolleegi Ugalast ja soovitab tal kindlasti televisioonis jätkata.
«Ka teatris oli temaga tore koos töötada, selliseid mehelikke mehi näeb tänapäeval laval väga vähe,» lisab Komis-sarov.
Kõige raskemaks peab Miki päevateemalise hommikuprogrammi juhtimise juures kartust, kas jõud ja teadmised teemast üle käivad. «Mõnikord selgus intervjueeritav alles eelmise päeva õhtul ja alati on teemasid, millest sa midagi ei tea. Et järgmisel hommikul lolli olukorda ei jääks, tuleb end öö jooksul asjaga kurssi viia,» kirjeldab ta.
Tiimitöö nagu teatris
Ühe keerukama juhtumina mainib Miki vana telekala ja poliitikut Enn Eesmaad, kes tema meelest suutis neile kui väheste kogemustega tegijaile «koti korralikult pähe tõmmata». «Kahjuks ei tulnud mul õigel ajal pähe paluda, et andku ta endise telemehena nõu, kuidas käituda intervjueeritavaga, kelle jutt on laialivalguv, kes ei suuda ühel teemal püsida ja püüab sinuga manipuleerida,» kahetseb ta.
Pärast suvist kogemust hindab ta veel rohkem Anu Välba ja Marko Reikopi fenomeni. «Nad tegid ise toimetajatööd ja olid eetris palju aastaid, kusjuures see polnud neil ainus tegevus. Imelik, et nad üldse elus on.» Ise ei kujuta Miki ette, et peaks tegema nii tihedat teletööd. Suvised nädalased vahetused olid päris suur koormus.
Üks asi, mis Mikit teletöö juures võlus, oli tugev tiimitöö, mille puhul iga lüli toetas teist. Ta lubab, et «Värskelt õhus» ei jäänud televisioonis kindlasti tema viimaseks ülesastumiseks, kuid millises žanris teda järgmine kord näha saab, ei oska veel öelda. Anekdoodivõistluse või lotosaate juhtimise ta siiski välistab.
Karm vorm, õrn sisu
Kuigi Miki on õppinud näitlejaks, pole talle viimasel ajal teatritööd väga palju jagunud. Viimati tegi ta kaasa Lembit Petersoni Theatrumis lavastatud «Hamletis».
«Ma ei saa öelda, et tunneksin teatris töötamisest või vähemalt seal palgal olemisest puudust. Projekti korras võiksin küll mõne rolli teha, kui tehtaks huvitav pakkumine,» mõtiskleb ta.
Miki meenutab Ugalas oldud aastaid hea sõnaga, sest sealne trupp oli ühtne ja toetav. «Vaat nendest inimestest tunnen küll puudust,» lisab ta.
Kõige rohkem meeldis tal koos töötada lavastaja Ingomar Vihmariga. «See, kuidas Ingomar endamisi vaikselt muiates lavastas, sobis mulle hästi. «Laul Sipirja lastest» on jäänud hinge.»
«Mikis on ürgeestilikkust, mida teatris vähe kohtab. Ta on väliselt tugev, aga selle varjus seesmiselt õrn,» hindab Ingomar Vihmar. Vihmar tõstab esile Miki mängitud Soldatkinit «Sipirja lastes», mille peategelane oli karm, ropp ja südamlik. «Mikile peab olema sobiv osa, siis on ta selles kak ras, Soldatkini rollis oli ta minu arvates suurepärane.»
Vihmar lubab võimaluse korral teha Mikiga koostööd ka tulevikus. «Usun, et kui ta vanemaks saab, siis tema tõeline lavaaeg alles tuleb.»
Hullem kui Kreisiraadio
Kui loo algul sai mainitud, et Miki oskab hästi pada ajada, siis seda on ta teinud pikalt ja edukalt. Gaute Kivistikuga, keda osa inimesi teab kindlasti hoopis Rohke Debelakina, seob teda enam kui 15-aastane koostöö, ennekõike huumorivallas.
Nende mitmeaastane edukas projekt oli algul Q Raadio ja hiljem Kuku Raadio eetris olnud mitmetunnine «mölasaade» Rakkeraadio, kus peamiselt kahekesi kehastati mitmesuguseid rolle ja improviseeriti kõikvõimalikel teemadel. Kuigi eetris oldi üle nädala vaheldumisi ülipopulaarse Kreisiraadioga, ei olnud ka Rakkeraadiol fännidest puudu.
«Tegelikult alustasime ju enne neid ning olime ka nooremad ja süüdimatumad — ajasime kõike suust välja, mis pähe tuli. Kreisiraadio vennad ise ütlesid meile: kuulge, te olete ju veel hullemad kui meie,» meenutab Miki.
Näiteks ükskord teatri sünniloost fantaseerides jõuti aega, kui loomad tegid teatrit, sealt omakorda selleni, et ka loomade sees tehti teatrit. «Lõpuks arutleti juba selle ümber, kust august välja vaadati... Ajasime süüdimatult igasugust möla, praegu enam nii ei teeks,» arvab ta.
Minimalistlik kultusbänd
Koos Gautega teeb Miki ka kultusbändi Minu Isa Oli Ausus Ise. Mida selle looming endast kujutab, on asjatundmatule inimesele trükisõnas keeruline kirjeldada. Vihjeks vaid nii palju, et muusikainstrumentidena kasutatakse mandoliini, kitarri, käsi, jalgu ja vurri ning duo esimene lugu kandis pealkirja «Tigu pesi aianurgas oma isa höövlit». Viimasel ajal on bänd Miki jutu järgi olnud pigem ooteseisundis. Lugusid pole lisandunud ja Viljandi folgi publikul jäi tänavu Minu Isa oli ausus ise esinemine nägemata.
«Järgmisel aastal on meil 15 aasta sünnipäev ja küllap siis tuleme ka folgile,» lubab Miki. «Valmimas on operett «Võru flööt» ja võib-olla teeme ka plaadi,» lisab ta.
Päevapoliitika teeb kurjaks
Miki ei distantseeri end ka päevapoliitikast ning väidab, et vähemalt korra päevas räägib ikka poliitikast, olgu siis poliitikute käitumisest või liikluskultuurist.
«Teeme teed korda või ehitame maailma suurima purskkaevu — selliseid otsuseid on lihtne vastu võtta, sest inimesed näevad kohe tulemusi ja valivad sind tagasi. Selliste asjadega, mille tulemusi näeme alles kümne aasta pärast, ei viitsi ükski poliitik tegelda,» räägib ta ning toob näiteks väärtushinnangute kujundamise. «Merko ei anna ju Savisaarele raha selleks, et ta tegeleks inimeste väärtustega, nii et me ei naeraks tulevikus ainult allapoole vööd anekdootide peale. Välisele kulutatakse palju, aga sisemine jäetakse unarusse.»
Poliitikast rääkimine on meie vestluses ja ainus kord, kui tunnen, et Miki on ärritunud.
Samas väidab ta, et pole selline inimene, kes peab kõiki poliitikuid kaabakateks, ja läheb kindlasti kevadel Riigikogu valima. «Elus inimene ju ikka valutab südant oma riigi pärast.»
MARGO MITT
Olen sündinud 1971. aastal Rakkes.
Eelmisest kooselust on mul 12-aastane vahva poeg Karl, kes elab Viljandis oma ema Ivi juures.
Praegusesse perekonda kuuluvad elukaaslane Merike, 2,5-aastane poeg Mihkel ja 12-aastane kasutütar Marion. Novembris peaks perre sündima veel üks tütar.
Rõõmu teeb see, et arenen edasi ja olen elus. Mul on praegu õppimisperiood: õpin suhtlemistreeneriks ja koolitajaks. Aastail 1996—2002 olin Ugala näitleja, praegu olen vabakutseline. Hobid on enese arendamine ja kalapüük.