Poliitiline rullnoklus

KESKERAKONNA JA Rahvaliidu valmistumine presidendivalimiste valijameeste vooruks on toonud viimastel nädalatel meie uudisveergudele üha enam ja enam teateid, kuidas paljudes Eesti nurkades inimesed ühtäkki avastavad, et on maailmavaatelt vasaktsentristid või agraarsed.

Igapäevapoliitikast irdudes ja aset leidvat kõrvalt vaadates tundub toimuv tõepoolest tragikoomiline. Traagiline on tõsiasi, et pealesunnitud parteistumine või parteivahetus sunnib kümneid vallajuhte ja riigiametnikke häbenema, tundma end väärituna ning minema konflikti oma minaga. Nendele, kes suudavad survele vastu seista, tähendab see tõenäoliselt töökoha kaotust.

KOOMILINE ON agarus, mida sunniviisil parteistajad «oma asja» ajades ilmutavad. Nad ei mõista, et nõnda tegutseda on sama mis sõelaga vett tassida.

Hea küll, mõistkem (see ei tähenda aktsepteerimist!) Villu Reiljani paanilist võitlust oma partei eksistentsi nimel, mille tagab tema arvates Arnold Rüütli presidendiks valimine. Kuid isegi tema peaks ju mõistma, et sellise meetodi kasutamine on nagu püksi tegemine. Algul tundub soe, aga pärast...

On selge, et inimesed pole südametunnistuseta ega vaiki igavesti ning samuti ei vannu nad hinges isegi kõige ahvatlevamate kingitustega külalistele truudust.

OLLES OLNUD pikka aega erakonna peasekretär, ei taha ma jätta endast võltspaatoslikku muljet, nagu ei oleks Eesti poliitikas varem olnud erakondadesse meelitamist ja justkui poleks teised parteid püüdnud tugevaid tegijaid oma ridadesse ahvatleda. Mõistagi on poliitikas oma konkurentsikeskkond ja edutegurid, kuid küsimus on asjaajamiste meetodites ja kultuurilises nivoos.

Nähtamatu joon, mis eristab kultuurseid vahendeid ebakultuursetest, jookseb seal, kus ühed arvavad, et minu, sinu ja teiste maksumaksjate raha on nagu suur suitsuvorst, millega võib meelitada vallajuhte endi poole üle jooksma.

Jõuame tõdemuseni, et sundpolitiseerimine on tervikliku poliitilise kultuurituse paratamatu osa. Seda võib võrrelda Eestis lokkava liikluskultuuritusega. Kui suur hulk kahtlasi tegelasi ületab lubatud kiirust ja sõidab punase tulega foori alt läbi, on see sügavalt juurdunud rullnoklus.

SAMASUGUNE RULLNOKLUS ja jõmmimentaliteet vaatab meile vastu poliitikast. On päris selge, et nagu sanktsioonidest ei ole palju kasu liiklusjõmluse tõkestamiseks, ei aita need eriti ka poliitikas. Nii seisab Res Publica valitsuse kehtestatud sundpolitiseerimise kriminaliseerimise säte praegu seaduses pigem ajaloolise tõsiasja kui praktilise väärtusega nähtusena.

Peeter Oja tõi liikluskultuurituse teema kevadel šokiteraapiat kasutades avalikkuse fookusesse, ning küllap pole ka poliitilise kultuuri parandamiseks muid tõhusaid relvi peale kodanike julguse nimetada asju õigete nimedega. Eelmisel nädalal andis selleks eeskuju teenekas riigiametnik Ülle Aaskivi, kes ütles parlamendi ees südamelt midagi, millega on nõus enamik eesti rahvast.

MÖÖNGEM, ET SEE nõuab tõelist kodanikujulgust ega ole lihtne: praegune võimunomenklatuur annab peaaegu iga päev signaale, et inimesi ahistatakse nende veendumuste pärast. Mõelgem kas või Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsleri ja keskerakondlasest ministri vahelisele piinlikule saagale ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ametnikule, kes julges avaldada «Sirbis» üsna neutraalselt ja sealjuures intellektuaalselt arvamust presidendivalimiste kohta.

Kõike seda arvesse võttes tahan julgustada omavalitsuste juhte, kellest paljud satuvad poliitilise surve alla, säilitama kainet meelt ja selget mõistust. Liikluses ei lõpe pidev kihutamine ja punase tule alt läbi põrutamine enamasti hästi.