VALNER VALME: kultuur pole mingi klaaskastis asi

Toompea lähistel on üks Valme lemmikparke. Enam-vähem võrdsel kaugusel on sealt nii tema kodu kui legendaarne Varblase kohvik, kus, tõsi küll, pole ta juba ammu käinud. Foto: Margus Haav

«Postimehe» kultuuritoimetuse juhataja ja üks Eesti paremaid popmuusikakriitikuid Valner Valme alustas ajakirjanduslikku tegevust legendaarses kõmulehes «Post».

Nüüd on ta Raadio 2-s oma plaaditutvustustega regulaarselt eetris ning kuulub samas jaamas karmi Muusikanõukogu koosseisu. Aeg-ajalt võib teda leida valitud klubidest DJ-puldi tagant ning pealinna ühe vahvama peosarja Turbodisko hing on ta samuti. Valme kirevasse ellu mahub sündmusi õigupoolest mitme inimese jagu.

Elu esimesed paarkümmend aastat Viljandis veetnud Valme on sündinud Paides, kust saabus siia üsna õrnas eas, umbes aastavanusena. Aeg läks omasoodu ja 1980. aastate keskel algas Valme pungiperiood.

«Lisaks veel noore inimese ambitsioon olla kõva boheem ja kultuurinoor,» muigab Valme, kes oli omal ajal Viljandi esimesi punkareid. Ajame juttu Tallinnas Lindamäel. Õhtupäike särab läbi pargipuude, Pikk Hermann on kiviviske kaugusel.

Diagnoos küsimise järgi

Kaheksakümnendate keskel kees Viljandis üsna aktiivne rokielu. See oli aeg, mil massist erinemine lõppes mõnikord kergete kehavigastustega. Viljandis võis noormees saada ja pahatihti saigi peksa kõrvarõnga eest. Valmel juhtusid olema mõjukad eestkostjad ja peksasaamisi meenub talle ainult üks.

Mõnda tegevpunkarit topiti Viljandis toona üsna regulaarselt prügikasti. Karm aeg oli. Kaugemalt saabunud anarhistid korjasid paar kilomeetrit enne Viljandit enda küljest pungiatribuutika igaks juhuks ära.

Sellele perioodile vaatab Valme tagasi kui lapsepõlvele.

«Läbitud etapp. Mul kestis see natuke kauem kui tavalised lastehaigused,» muheleb Valme. «Nüüd on õnnelikult möödas.»

Esimene töökoht oli noormehel Viljandi Noortemajas muusikametoodiku ametis. Milles amet seisnes, jäigi hämaraks. Metoodikukarjääri katkestas pisike hullumajaepisood, kui Valme otsis kaitset ähvardava Vene kroonu eest.

«Sees ma õigupoolest ei olnud, olid mingid sidemed,» jutustab ta lõbusalt. «Diagnoosigi sain sellise, nagu küsisin. Kurat, ühe sõbra isa oli sõjakomissariaadis psühhiaater, tuttava tüdruku ema oli raviarst ja hullumaja psühholoogi juures käisime regulaarselt Police’i ja Smithsi kuulamas.»

Aeg-ajalt jalutas Valme oma Paalalinna kodust üle soo Jämejalga. Sealt anti mingeid tablette, mis ta igaks juhuks kohe minema viskas.

Sõjaväekõlbmatuks tunnistatud, asus Valme taas tööd otsima. Võttis esimese ettesattunud kuulutuse. Seal pakuti valvurikohta, mis pärast lühikest järelemõtlemist tundus kuidagi igav. Järgmises pakkumises otsiti lasteaiakasvatajat ning see paistis igati sobivat. 18-aastane värskelt hullumajast saabunud, kollaste turris juuste, kintspükste ja punaste nöörsaabastega Valner võeti avasüli vastu. Põnnidele vahva meeskasvataja muidugi meeldis ja sinna jäi ta tööle peaaegu aastaks.

«Pole neid lapsi hiljem näinud,» naerab Valme. «Vanemad algul vaatasid natuke kahtlustavalt, aga jõnglastega sain hästi läbi! Nood peaksid praegu olema 23- või 24-aastased. Vaevalt nad mind mäletavad!»

Keldriruumist tele-eetrisse

Viljandist läks Valme Tallinna pedasse õppima eesti keelt ja kirjandust. Üsna varsti pärast pealinna minekut tuli tema elu esimene bänd. Neid on solist Valner Valme elus olnud neli, üks ei jõudnud, tõsi küll, lavale.

Esimene oli PVA, mis muutus pärast Valneri lahkumist natsibändiks. Viljandis tegutsenud Pööloy Gläänz on koos tänapäevani, kuid ühegi algkoosseisu liikmeta.

«PVA-st visati mind vahepeal joomise pärast välja,» sorib Valme mälus. «Seevastu Pööloy Gläänzi võeti just joomise pärast. Kui järele mõelda, siis tegin selle bändi vist ise. Ühest keldrist leidsime trummid ja paar kitarri ning kukkusime sõpradega kohe kütma.»

Kolmanda nimi ei tule tegijale kahjuks enam meelde, sellega lavale ei jõutudki. Ühe käesoleva sajandi algupoolel tegutsenud teismeliste punkansambli ristis Valme Lindgreniks ja käis seal samuti laulmas. Pikkamisi imbus ta Lindgrenist välja, sest ei jaksanud enam proovis käia.

Need bändid on läbi käinud teleekraanilt ja raadioeetrist. Jõuti Soomes, Rootsis ja Lätis väljaantud kogumikele, Soome raadiosse ja Eestiski mingi ringkonna teadvusse. Sotsiaalselt tundlikud ja väga head tekstid olid enamjaolt Valme enda omad.

Kriitikumissioon

Muusika on Valme elu suuremaid kirgi.

«Isal käis kodus välismaiste vinüülplaatidega hangeldaja,» meenutab Valme oma teise elukümnendi algust. «Siis hakkasin ise vinüüle ostma ja raadiost lugusid lindistama.»

Nii see läks ja praegu kulutab ta iga kuu mingi osa vaba raha (õieti üsna märkimisväärse summa) CD-dele. Muusika kuulub tema esmavajaduste hulka. Kodune fonoteek ulatub paari tuhande ühiku kanti. Igal juhul eelistab ta originaalplaate. Valme pole nõus väitega, nagu kuulaksid rahvas ja kriitikud erinevaid asju.

«Mõnikord need kattuvad,» mõtiskleb mees, kelle anne muusikat lahti pakkida ja taas uue nurga alt kokku seletada on kadestamisväärne. «Ei saa öelda, et kriitik tark, rahvas loll. Ühel on see eriala, teisel pelgalt meelelahutus. Kriitikul on kuulamisring paratamatult suurem. Tema missioon ongi teavitada inimesi uutest asjadest. Kui kas või kaks inimest võtab arvustuse peale tuld, on ülesanne täidetud!»

Kommunismist vastu posti

Esimesed artiklid avaldas Valme ajalehes «Tee Kommunismile». Tegemist oli filmitutvustustega, mille sisu ta kirjutas maha üleliidulisest ajakirjast «Ekran». Esimene töökoht ajakirjandusmaastikul oli legendaarne kõmu- ja sopaleht «Post».

«Seal oli koos päris hull seltskond,» meenutab Valme mõtlikult. «Paljudest said hiljem tõsised ajakirjanikud. Leidus ka selliseid, kes olid mujalt joomise pärast välja visatud. Isegi «Postist» heideti paar tükki joomise pärast välja! Oli väga punk leht.»

Ajakirjanik Valme sattus kahe punkariga ühte tuppa. Toa uksel rippus hoiatav silt «Metslaste tuba». Arvutiekraanidel jooksis anarhistlikel ajakirjanikel tekst «P...s, punk ja pudel/meie elu mudel!». Toimetuse liikmed külastasid regulaarselt seltskonnaüritusi. Ükskord sattusid nad juhtumisi Jüri Adamsi juubelile, ent visati sealt peagi välja: kohale oli mindud peaaegu poole toimetusega. Kas lugu tuli?

«Tuli, tuli! Väga õel lugu tuli!» naerab Valme südamest. «Täitsa mõttetu! Või siis sõi keegi «Postist» Kadriorus purjus peaga rohtu ja jälle lugu valmis. «Mees sõi Kadriorus nagu lehm». Need mehelood olidki põhilised!»

Kohtusse kutsuti sealseid tegelasi kummalisel kombel ainult üks kord. Siis, kui lehe kunstnik joonistas Andrus Vaarikut kuklavaates ja see vaade meenutas kangesti meesterahva suguelundit.

«Tookord oli mul küll Andruse ees piinlik,» ohkab Valner.

Lugejaskond oli tähelepanuväärselt suur, kuni leht ühel päeval kinni pandi. Pärast seda jõudis Valner olla Tartus «Liivimaa Kulleri» toimetuses, siis jälle pealinnas telelehes «Nädal» ja «Eesti Päevalehes».

Jõmmide diskursus

Viimased seitse aastat on Valner Valme olnud tööl «Postimehes». Praegu juhatab ta Eesti suurima päevalehe kultuuritoimetust. Elus tuleb läbida igasuguseid odüsseiasid ja ega mees ise «Kulleri» või «Posti» perioodi eriti hinda.

«Kultuurihuvi on mul pidevalt olnud,» mõtiskleb Valme. «On masendav, et inimesed isegi uhkeldavad sellega, et ei loe raamatuid. Intelligentse inimese mõiste on muutunud. See ei pruugi tingimata sisaldada kultuurse inimese mõistet. Intelligentsus on paljude meelest läbilöömisoskus, edukus, jõukus ja päevapoliitiliste sündmustega kursis olemine. Teisalt pole vaja masenduda midagi: Eestis tehakse kultuuri laial skaalal.»

Tihti arvatakse, et kultuur peaks olema midagi elitaarset, mida suudab vääriliselt nautida ainult kitsas grupp. See väide ärritab muidu rahulikku Valmet.

«See on kultuurifašism!» põrutab ta. «Mind häirib kunstlik vastandamine: mingitele intellektuaalidele ei meeldi, et kultuuris nähakse vaba aja veetmise võimalust. Minu arust tulekski kultuuri sellisena käsitada. Mida vaba ajaga teha, autot tuunida või? Need intellektuaalid on langenud ise jõmmide diskursusse! Nende silmis on vaba aja veetmine juba iseenesest midagi labast. Kes nii räägivad, ei suuda kultuuri nautida.»

Valme kinnitab raudkindlalt, et kultuur pole mingi klaaskastis asi, mida ei tohi puutuda ja millest saavad aru üksnes vähesed.

Kunagi pöörast ja metsikut elu elanud Valme on nüüd korralik pereisa. Tal on kütkestav ja tark naine Rebekka Lotman ning kaks vahvat poega, pooleaastane Sebastian ja viieaastane Nicolas. Eelmisest, ammusest abielust on 14-aastane tütar Birte.

Elu mõte

«Isiklik elu on paigas, see on peamine. Karjääri peale ma ei mõtle,» arvab ta rahulikult ja silmitseb mõtlikult puulatvu. Vestluse ajal on ta rüübanud pudelist limonaadi. «Mida veel tahta? Olla võimalikult väikse närvikuluga võimalikult hea inimene.»

Elu mõtte üle Valme pikalt ei mõtle.

«Lihtsad asjad,» ütleb ta. «Väiksed asjad, mida teinekord ei peeta omaette eesmärgiks. Kodu, perekond, sisemine rahu. Eks ma ole elanud võrdlemisi kirevat elu. Ma ei tunne vajadust pidutseda elu lõpuni täie rauaga. Elu mõte on suuta pakkuda üht-teist oma lähedastele.»

Valme lisab lõpetuseks, et ennast tuleb otsida. Ei pruugi küll elu lõpuni leida, aga otsida tasub.

Mihkel Ehala,

kunstnikust sõber

Mäletan üht pressiüritust. Peenes ööklubis oli peene parfüümi esitlus, kuhu Valner mindki vedas ja kus oli bassein. Sinna hüppasime kahekesi sisse, olles end korralikult riidest lahti võtnud. Palju heatahtlikke pilke just ei saanud, aga lõbus oli.

Bändi oleme Valneriga alati tahtnud teha. Isegi proove oleme teinud.

Kõige lähemal koos esinemisele olime ühel Kirjanike Maja üritusel, kus tahtsime kaaperdada äsja esinenud ansambli pille. See ei õnnestunud ja pidime leppima klaveri klimberdamisega.

Sõbrana on Valner siiras ja osavõtlik. Alati aitamas, kui saab.