Sirle Teeäär: järgmisel festivalil ei taha ma olla modell, vaid soovin teha ise kehamaalingut

Sirle Teeäär on inimene, kelle arvates pole elus vaja viriseda, tuleb vaid edasi rühkida. Foto: Peeter Kümmel

Endla teatri grimeerija Sirle Teeäär käis juulis modellina Austria väikelinnas Seebodenis, kus peeti mainekat rahvusvahelist kehamaalingute festivali.

Sirle Teeäär rääkis, et Eestit on World Bodypainting Festivalile kutsutud juba viiel aastal. Mullu käis grimeerija Tiiu Luht seda vaatamas ja tänavu otsustasid nad üheskoos võistlusest osa võtta.

«Ühtäkki tuli mõte, et läheme võistlema,» meenutas naine. Temast sai modell, maalisid grimeerijad Tiiu Luht ja Aimi Etverk. Kõik koos olid idee autorid ja teostajad. Tingimuste järgi ei tohtinud modell ise maalimises kaasa lüüa.

Sirle ütles, et oli protsessi ajal olnud palja ülakehaga. Ise ta sellest suurt numbrit ei teinud.

«Kui niisugusele võistlusele lähed, siis pole mõtet häbeneda: oled pigem lõuend,» arvas ta. Töö algas kell 11 ja alles kell viis õhtupoolikul panid kunstnikud pintslid käest. Esimesed kaks tundi oli ta kõhuli, sest maaliti tema selga.

«Iga puudutus on meeldiv, kui see haiget ei tee — maalimine oli nagu massaaž,» kirjeldas Sirle modelliks olemise head külge.

Viiralti «Põrgu» kehale

Austrias oli sel ajal 37 kraadi sooja ja värv kippus maha tulema. Seepärast üritasid korraldajad igasuguste vahenditega tuult tekitada.

Eestlased kasutasid maalides oma rahvusvärve, need määriti modelli kehale pintsli ja svammiga. Maaling kujutas endast Eduard Viiralti «Põrgu» fragmente.

Need, kes 87-st neljas kategoorias võistelnud osalejast esimese 35 hulka pääsesid, said ka edasi. Teeääre sõnutsi polnud nad uskunud, et edasi jõuavad. Võistlejate tase olevat olnud väga erinev.

Järgmine teema oli eestlastel transport. «Otsustasime, et masinaid ei tee, maalime hoopis liblikaid, kes on ju looduslik transport,» muigas modell. Liblikaid või sipelgaid kujutas veel mitu võistlejat.

Hiljem oli vaja žürii ees põhjendada, miks tehti modellile just selline maaling. Hindajate juurde pääsemiseks tuli tundide kaupa oodata pikas järjekorras ja paljudele tükkis seistes tüdimus peale.

Kui kahe maalingu eest pandud punktid liideti, said eestlased neljateistkümnenda koha. Viiralti eest anti neile oma kategoorias koguni viies koht.

Seejärel asusid ametisse fotograafid, kes pildistasid modelle põhupallide, võsa ja järvepeegli taustal. Ka piltnikud võistlesid, kes teeb parimad fotod.

Värvi mahavõtmine oli omaette töö. Modell üksi poleks suutnud sellega hakkama saada, kaaslased pidid appi tulema.

Sirle Teeäär on õppinud Tiiu Luha grimmistuudios ja hindab teda kõrgelt. «Tiiu on sel erialal kõva tegija ja käib ennast pidevalt täiendamas. Kui tahad oskusi arendada ja taset tõsta, peadki süvitsi minema,» arutles ta.

Neiu kuulub ka grimeerijate ühendusse. «Mingis mõttes oleme omavahel konkurendid, aga mingit kadedust meil pole: üksteiselt õpitakse ja arendatakse ennast,» ütles Sirle.

Elu seotud Endlaga

Sirle Teeäär töötab Pärnu Endla teatris grimeerijana. «Jumestaja teeb inimesi ainult ilusamaks, aga grimeerija peab oskama neid ka koledamaks teha,» kirjeldas ta. Tema jutu järgi erineb lavagrimm fotogrimmist: seda ei tehta lähedalt vaatamiseks. Samas ei tohi grimm läikida, õiges kohas peab olema õige vari. Kui näitleja ilmub kohale viimasel hetkel või peab kähku ümber kehastuma, tuleb grimm peale panna kiiresti.

Endlas valitsevat õhkkonda peab Sirle väga toredaks.

«Ääretult meeldiv on see, et seltskond on rahulik, pole mingit staaritsemist ega intriigitsemist,» kiitis naine. Ta on kaasa teinud ka Endla lavastustes, tavaliselt eriefektide puhul: näiteks Tuhkatriinuna pidi peategelane ilmuma mõne hetkega lavale täiesti teistsugusena.

Olles harrastanud tantsimist, tuli tal teatri kabarees sedagi teha.

Sirle on õppinud kunagises Pärnu 13. kutsekoolis kunstitööd ja olnud Endlas valgustaja, kuid tehnikuamet talle ei sobinud.

Kui üks vanem grimeerija lahkus, sai tema selle töökoha endale. «Tahaksin kogu aeg pintsleid käes hoida,» tunnistas ta. Praegu õpib Sirle oma vanas koolis juuksuriks.

«Kõik, mida õpid, tuleb otseselt või kaudselt kasuks,» arvas ta enesetäiendamise kohta.

Kui tüdruk oli kuueaastane, kolis nende pere Karksi. «Karksi tähendab mulle kodu ja vanemaid,» kinnitas Sirle. Pärast Karksi-Nuia Gümnaasiumi lõpetamist töötas naine aasta Halliste rahvamajas, siis üritas pääseda Viljandi Kultuurikolledžisse tantsu erialale. «Küllap pidi teisiti minema,» mõtiskles ta kooli ukse taha jäämise üle. Edasi viis Sirle tee Pärnu ja suvepealinn ongi tema koduks jäänud.

«Pärnu on hea ja rahulik linn, kus on merd ja palju õhku,» kiitis ta.

Kodulinn on Pärnu

Modellitööna võtab Sirle ka seda, et üks Pärnu naine kasutab teda oma kampsunite reklaamimiseks. Villasest lõngast kootud kampsikud lähevad Taani ja fotod tehakse kataloogi tarbeks.

«Mina olen keha kampsuni sees,» muigas naine.

Sirle Teeäär elab koos nelja-aastase tütre Meriliisiga väikeses Pärnu korteris. Tütrele meeldib ka vanavanemate juures Karksis. «Sõitsime Vargamäe projekti pärast sageli Pärnu ja Rakvere vahet ning tütrele meeldis seni väga maal olla,» meenutas ta.

Lapse isaga nad küll koos ei ela, kuid Sirle kinnitust mööda aitab too peret igati.

Naine peab virisemist mõttetuks. «Olen ise terve, laps on terve ja meil on kodu — elus tuleb edasi rühkida,» arvas ta.

ARVAMUS

Tiiu Lohu,
õpetaja

Sirlest on raske lühidalt kirjutada, sest ta on nii mitmekülgne ja tohutult andekas. Pean teda üheks oma parimaks grimmiõpilaseks ja loomulikult parimaks grimmimodelliks, kes tabab lennult ära töö sisu, aitab loomingule oma kõrge loovuse ja kunstimeelega kaasa ning lisaks oskab ideed tantsuliselt, liikumisega väga hästi väljendada.

Sirle on kuulunud juba kümme aastat grimeerijate ühendusse ja kõik kolleegid hindavad teda kui mõnusat, lõbusat, ettevõtlikku ja vastutulelikku kolleegi. Ma olen kuulnud ka näitlejate pere poolt tema kohta ainult positiivset. Tema lahtised käed ja hea kujutlusvõime teevad isegi võimatuna näiva võimalikuks. Nii et kui keegi paluks mul öelda tema kohta midagi, mis ei ole positiivne, siis jääksin vastuse võlgu.