Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
10. AUGUSTI «Sakala» arvamusküljel imestas tudeng Monica Eirand, miks me kõik küll ei hüüa, et praegune ja uuesti kandideeriv president Arnold Rüütel on endine tippkommunist. Eirandi arvates ei sobi ta seetõttu vaba Eesti riigipeaks.
Tõsiasi, et Rüütel kuulus kommunistlikusse parteisse, pole kunagi olnud mingi saladus. Tema elulugu on kõigile teada. Kahjuks ei saanud sedasama öelda endise presidendi Lennart Meri kohta: tema elukäik on tekitanud hulga vastamata küsimusi.
MINUl JA paljudel teistelgi vanema põlvkonna esindajatel, kes me oleme omal nahal läbi teinud pika nõukogude aja, on põhjust olla Rüütlile hoopis tänulik, et ta nõustus kommunistiks hakkama ja juhtival kohal töötama. Olen veendunud, et südames jäi ta ikkagi eestlaseks ning hoolis alati oma rahvast.
Tänu Rüütlile ja temasarnastele pääses Eestis otsese võimu juurde vähem Karl Vaino suguseid puukeelseid Venemaa eestlasi või koguni lausvenelasi. Vastasel korral olnuks siia jäänud eestlastel väga raske okupatsiooni üle elada.
Nüüd, mil teisest vabaks saamisest on möödunud 15 aastat, tundub olevat kohatu rääkida tegevpoliitikutest kui kommunistidest. Need kommunistid, kes käitusid okupatsiooni päevil rahva suhtes vaenulikult ja kuritegelikult, peaksid olema juba ammu välja selgitatud ja karistatud.
NEED, KES kasutasid kommunistiks olemist kilbina, et vallutatud kodumaal töötada ja elu edasi viia, on nüüd eakad elukogenud inimesed. Nad ei ole millegi poolest teistest eestlastest, ammugi mitte noortest tühikargajatest halvemad.
Millegipärast on viimasel ajal tähelepanu keskmesse tõusnud end rahvuslasteks nimetavate noorte rühmitused, kes on lipukirjaks võtnud «Kommud maha, kommud ahju!». Eirand õhutas neid häälepaelu timmima ja veelgi kõvemat lärmi lööma.
SEE TEEB MIND murelikuks, sest niisugune mentaliteet võib hakata võtma terroristlikke jooni. Meie väike Eesti vajab püsimiseks ja arenemiseks üksnes rahu.
President Arnold Rüütel on pärinud loomupärase rahulikkuse, mida on ajaloo vältel eestlaste juures kõrgelt hinnatud. Tal jätkub tasakaalukust, mida ei saa kusagil õppida.
6. mai «Kesknädalas» ilmusid Ando Lepsi sõnad, mis kattuvad täpselt minu seisukohaga: Eesti ei vaja presidenti mitte välismaale näitamiseks, vaid eelkõige oma rahvale — meie riigi asjadega tegelemiseks, meie koduste lõhede ja ebavõrdsuste silumiseks, hoidmaks riigilaeva kursil, mis ei arvesta mitte ainult «rikaste ja ilusate», vaid kogu rahva huve.
SOOVIN, ET president Arnold Rüütlil jätkuks jõudu ka edaspidi. Tema vastu meelestatud poliitikute väljamõeldud valed pöörduvad varem või hiljem bumerangina nende endi vastu.