Vabadusvõitleja Luige sündmusterohke elu

Venda Luik 1939. aastal Sakala Partisanide Pataljonis

FOTO: Erakogu

Elu ristteel tuleb ette ootamatuid kohtumisi. Ühel õhtul helistas mulle Venda Luik, keda ma varem ei tundnud, ja küsis, kas minu isa Ernst-Johannes Võsar teenis Viljandi Sakala Partisanide Pataljonis.

Kinnitasin seda ja ta soovis minuga kohtuda, sest mu isa ja tema teed olid garnisonis enne suurt sõda ristunud. Üht-teist sain teada mina, midagi temagi. Ta oli valmis meenutama ajateenistust Viljandis ja jutustama oma sõjamehesaatusest.

Venda Luik on pärit Mulgimaalt. Tema ema, kelle neiupõlvenimi oli Kapral, abiellus kingsepp Luigega. Too aga suri, kui Venda oli veel väike. Teda aitas kasvatada ristiisa Hans Tõrvand, kelle talus ema oli enne meheleminekut teeninud. Tõrvand oli kirjanik Hella Wuolijoe onu, kes viidi 1941. aastal Siberisse.

Haridustee algas Mulgimaal

Venda Luik õppis Karksi-Nuia koolis, kus tegutses tugev noorkotkaste organisatsioon. Kooli direktor Arnold Pärt oli vanakotkas ja hoolitses laste isamaalise kasvatuse eest. Venda Luik sai nii kodust kui koolist hea patriootilise kasvatuse.

Pärast algkooli lõpetamist läks ta Polli aiandust õppima. Seal peeti iga nädal isamaalisi referaadiõhtuid. See süvendas kodumaa-armastust.

Pollis anti poistele kahe aasta vältel ka sõjaväelist õpet. Õppusi juhatasid Viljandi Sakala Partisanide Pataljoni ohvitserid ja allohvitserid.

Venda Luigel oli kavas minna edasi õppima Türi Aiandusgümnaasiumi, kuid sinna pääses ta alles pärast sõjaväge, sõda ja vangistust.

Et tol ajal oli sõjaväes teenimine auasi, läks noormees 1. märtsil 1939 vabatahtlikult ajateenistusse ja teenis Viljandi Sakala Partisanide Pataljoni teises kompaniis. Kasarmu asus Tallinna ja Jakobsoni tänava nurgal endises aadlipreilide pansionaadis. Kompanii ülem oli Vabadussõja veteran Villu Vaga, rühmaülemad Vaga (Villu vend), Kõlu ja Oidermaa.

Vene väed jõuavad Eestisse

Pärast kolmekuulist väljaõpet saadeti mehed rügementidesse laiali. Et Venda Luik oli juba varem kaks aastat sõjalisi teadmisi saanud, läbis ta koos viie teise mehega instruktorite kursused. Neist said kaadriohvitseride abilised õppustel ja vahiteenistuses.

«Meie ülesanne oli valvata rügemendi ladusid,» meenutas Venda Luik. «Riia maanteel asus laskemoonaladu ja Kirsimäel suur riideladu. Vaksali tänavas olid punased telliskivihooned ning Vaksali ja Pärnu maantee lahknemise kohal suured kiviaidad, kus hoiti sõjaväevarustust. Käisime kordamööda ümber ladude, nii et teine võis vahepeal naril pikutada. Eriti hoolikalt tuli valvata laskemoonaladu.»

Venda Luik jutustas üht-teist mälestusväärset.

«Juhtus nii mõndagi. Eriti kapten Saarega, kes käis tihti vahtkonda kontrollimas ja püüdis valvajaid vahele tõmmata. Kord tuli ta linna poolt ja tahtis üle aia ronida. Tunnimees hoidis teda siis kaks tundi seal aia otsas,» muigas Venda Luik.

«1939. aasta kevadsuvel, kui Vene väed olid juba meie baasides, oldi väliõppustel Loodis. Saabus käsk tunni aja pärast Viljandis kasarmus olla. Kiirmarsil tuldi kuuma päikesega täisvarustuses ja mundris Viljandisse. Mustade ja higist läbimärgadena rivistuti kasarmu õuele.

Meeste suureks üllatuseks astus ette kindral Laidoner. Ta tänas väeosa väljaõppe eest. Kui oldi veidi toibutud, pidas ta rivi ees lühikese kõne, milles andis ülevaate päevasündmustest ja olukorrast Eestis.

Vene väed olid end Eesti baasides kindlalt sisse seadnud ja tundsid end siin päris koduselt. Kindral Laidoner palus mitte provotseerida venelastega kohtudes kokkupõrkeid. Vägede ülemjuhataja eesmärk oli ära hoida seda, mida ilmselt oodati.

Kõne lõpetanud, läks Laidoner ohvitseride ja allohvitseridega staapi ning lahkus Viljandist, et kohtuda teiste väeosadega.»

See kord, mil Venda Luik kuulsa kindraliga kohtus, jäigi väejuhi viimaseks ringkäiguks.

Karm drill

Mehi drilliti ja karastati küll kõvasti, aga teinekord pakuti sellega üle. Väga ebameeldiv mälestus on Luigel veebruarist 1940. Keset kõige käredamat pakast algasid manöövrid, külma võis olla miinus kolmekümne kraadi ringis. Tugevdamise asemel väsitasid need õppused meid nõrkemiseni.

Venda Luik oli Karksi mägedes kõvasti suusatanud ja kuulus Kristjan Raudsepa erisuuskurite jakku, kelle ülesanne oli rada ette sõita. 5. veebruaril anti käsk neljakümnekraadises pakases suunduda suurtükiväe grupiga kiirmarsil Kärstnasse.

Seal olid «vastasteks» Kaitseliidu üksused. Kõik olid korralikult riides, näod villastes peakatetes ja saabastes villased sokid. Kohale jõudes olid kõik üleni jääs. Saapad ei tahtnud kuidagi ära tulla. Kui lõpuks tulid, oli pilt kole. Anti käsk väljast lund tuua ja jalgu sellega hõõruda. Mõnel oli sellest abi, mõnel enam mitte.

«Üle kahekümne mehe toimetati ravile. Kellel olid jalad, nägu või kõrvad kannatada saanud,» rääkis Luik. «Kõigepealt regedel Looti, sealt edasi rongiga Viljandisse. Ambulantsis võtsid meid vastu velskrid, kellest hiljem üks sai tuntuks Kandle-Otina. Parem jalg oli mul kõvasti kannatada saanud ja tuli olla kaks nädalat ambulantsis. Niisuguste õppustega tuleb ettevaatlikum olla.

Pöördelised ajad

Ütlemine «Raske õppusel, kerge lahingus» ei pea iga kord paika. Seda tuleks tänapäevalgi arvestada.»

«1940. aastal said alguse erakordsed sündmused, mis pöörasid kogu meie elu pea peale,» jutustas Venda Luik. «Ühel päeval marssisid tänavale meie väeosa kõrval asuva linavabriku töölised, kes kandsid loosungeid «Nõuame tööd ja leiba!». Nad olid aga kõik tööl ja leivapuudust Eestis ei olnud! Mõne päeva pärast sigines Viljandisse kummalist rahvast, kelle riietus erines meie inimeste omast. Nende käituminegi oli võõras.»

Nõndanimetatud riigipööre lõi segi ka sõdurielu. Samal päeval, kui Tallinnas kukutati seaduslik valitsus, püüti vallutada kasarmut.

Kasutusele olid võetud ettevaatusabinõud. Linnatänavatel liikusid relvastatud patrullid. Kasarmu akendele olid varjatult pandud kuulipildujad.

Venda Luik saadeti koos ühe teise sõduriga Tallinna tänava poolsele nurgale valvesse. Mõlemad olid varustatud püssidega ja said võtta sihikule nii Tallinna kui Jakobsoni tänava väravad.

Peagi sõitis Jakobsoni tänava värava ette kaks Punaarmee kasutuses olevat pikka musta sõiduautot. Neis olid relvastatud mehed. Kasarmu värav jäi suletuks. Seejärel sõitsid autod Tallinna tänava värava ette. Pärast seda, kui eesti sõdurid püssid õlga võtsid, sõitsid autod tagasi eelmise värava taha ja nii ligi kaks tundi. Siis kadusid autod viimaks silmist.

Hoone keldrikorrusel asus rügemendi relvaladu, küllap seda püütigi üle võtta.

«Peagi saabusid Viljandisse Punaarmee väeosad. Meid aeti kasarmust välja ja paigutati Jakobsoni tänava majadesse,» rääkis Luik. «Kaitseväe varustus langes punaväelaste saagiks.»

Tuli korraldus moodustada sõdurite komitee. Selle etteotsa valiti veebel Salumaa, endine Solmann. Härra asemel pidi ütlema kodanik või seltsimees. Sundkorras käidi koos punaarmeelastega miitingutel.

Venda Luige teenistusaeg lõppes 30. augustil 1940 ja ta oli üks vähestest, kes vabanes Viljandi Sakala Partisanide Pataljonist Eesti sõdurina.

«Pataljoniülem kolonelleitnant Ratas ütles meile: «Teate, poisid, tahaksin siit lahkuda koos teiega, kuid ei saa.» Umbes nädala pärast viidi meie pataljon Viljandist ära,» jätkas Luik.

«Varsti viidi peaaegu kõik meie ohvitserid Siberisse ja nad puhkavad seal nimetutes haudades. 14. juunil 1941 küüditati mu ristiisa ja noorima õe kasuisa Hans Tõrvand. Karksi kandist arreteeriti, hukati ja küüditati 2290 inimest. Vaat selles loos ongi vastus mulle tihti esitatud küsimusele, miks ma astusin 26. augustil 1941 vabatahtlikult Saksa sõjaväkke.»

Kadunud staabivagun päästis

Oma sõjateest ja sellele järgnenud laagrielust on Luik pikalt kirjutanud Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu kuukirjas «Vana Sõdur Meenutab».

See on tegelikult romaani visand, milles on süngeid sõjakirjeldusi ja vangi kannatusi. Mees ise ütleb, et tal pole romaani kirjutamiseks kirjanikusulge.

Ometi on ta hea jutustaja ja ajakirjanik Helgi Kaldma on pannud kirja ka tema mälestused 1944. aasta märtsipommitamisest. Venda Luigel õnnestus kaheaastase vangistuse järel pääseda karistuse kandmisest, lõpetada Türi Aiandustehnikum ja Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Tal on vedanud rohkem kui paljudel teistel, kes said 25 + 5 aastat. Kuidas see õnnestus?

«Jah, vedas tõepoolest, ja mitte ainult minul, vaid teistelgi, kes teise idapataljoni kuulusid, sest meie staabivagun sai tabamuse ja staabimaterjalid läksid kaduma. Esimese idapataljoni, Alfons Rebase meeste paberid säilisid ja nad korjati nimekirjade alusel kokku, et määrata kõrgeim karistusmäär,» jutustas Luik.

Alfons Rebasel endal, kes teenis muide samuti enne sõda ohvitserina Viljandis Sakala Partisanide Pataljonis, õnnestus pääseda välismaale.

Venda Luik elab Viljandis Kantreküla ja Paalalinna piiril oma majas. Nii keeruline kui sõjamehetee, on olnud ka tema eraelu. Rahuajal on ta kaotanud nii poja kui tütre. Aga kõigest ei jõua siin kirjutada.

Kui Koidu seltsimajas meenutati kuulsat idapataljonlast Alfons Rebast, oli ka Venda Luik kohal. Elu on tänaseni sündmusi täis: veebruaris andis president Arnold Rüütel Venda Luigele Kadriorus kätte Kotkaristi IV klassi ordeni.

Tagasi üles