/nginx/o/2009/03/19/150990t1h38fa.jpg)
Majandussurutise teine aasta on alanud ning me oleme enda kohta teada saanud ja õppinud nii mõndagi. Enamasti tähendab see pisut vastumeelset tõdemust, et oleme üle võimete elanud või siis vähemalt laheda äraelamisega harjunud. End sissejuurdunud eluviisist võõrutada on teadagi raske. Paljud meist on seda valusalt omal nahal tunda saanud.
Neljapäevases «Sakalas» annab Viljandi maavanem hinnangu sellele, kuidas on keerulisel ajal toime tulnud omavalitsused. Ta nendib, et kokkuhoidu on alustatud enamasti õigest otsast ehk siis kuludest, mis pole hädavajalikud, ja soodustustest, mille tegemine oleks edaspidi juba priiskamine.
Maavanema sõnul on mõistetav isegi see, kui koondamiste vältimiseks saadeti töötajaid mullu teatud ajaks palgata puhkusele. Küll aga pole Lembit Kruuse nõus sellega, et samasugune otsus on ka tänavu õigustatud.
«Eelarveline asutus peaks suutma oma tegevust niiviisi kavandada, et selle järele vajadust pole,» lausub ta.
Eelmise aasta lõpul pälvis Viljandi lausa üleriigilist tähelepanu sellega, et veenis õpetajaid võtma kümme päeva palgata puhkust. Et seaduse järgi ei saa kedagi sellist sammu astuma sundida, esitleti sisuliselt valikuvõimaluseta jäänud pedagoogidele kõnealust ettepanekut tungiva soovitusena.
Ajal, mil igale õpetajale ei pruugi täiskoha eest tunde jätkuda, on selline teguviis kindlasti kenam kui koondamine. Samuti on see soodsam kui alandada töötasu näiteks paarkümmend protsenti — erinevalt ühel aastal kaela määritud palgata puhkusest võib kärbe minetada oma ajutise abinõu staatuse ja jääda kehtima määramatuks ajaks.
Et õpetajate koormus täistööaja hulka arvatavatel koolivaheaegadel on tavalisest väiksem, ei mõistnud eraettevõtetest pikaks ajaks sundpuhkusele saadetud inimesed pedagoogide protesti. Mõni koolijuht avaldas jälle imestust selle üle, et kui varem oli ta olnud hädas õpetajatega, kes soovisid kooliaasta keskel tasuta puhkust reisile minekuks, siis nüüd tuleb inimesi piltlikult öeldes lausa kaikaga koju küüditada.
«Sakalat» huvitab hoopis, kas palgata puhkuse saamiseks on kirjaliku nõusoleku esitanud kõik Viljandi õpetajad ja mis saab neist, kelle allkiri on kusagilt kaustast puudu? Küllap huvitaks see teisigi riigiteenistujaid, kes samuti sundpuhkusega silmitsi seisavad.
/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)