Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ÜKSKÕIK, kus eestlased ka ei viibi, tahavad nad jaanipäeva tähistada. Jaanid ja Jaani nimi on ikka au sees olnud. Kuigi nüüd vist enam mitte, lastele pannakse ju võõrnimesid.
ÜKSKÕIK, kus eestlased ka ei viibi, tahavad nad jaanipäeva tähistada. Jaanid ja Jaani nimi on ikka au sees olnud. Kuigi nüüd vist enam mitte, lastele pannakse ju võõrnimesid.
Vanarahvas ütleb, et Jaan viskab jaheda kivi vette. Aga hootised vihmasajud aitavad roheluse rõõmsana hoida.
Ärgitan koguda mõtteid, meenutades peamiselt 1943. aasta jaanipäevaga seotud seiku ja tol ajal Siberis olnud eestlaste elamusi.
ALUSTAN 1943. aasta 24. juunist. Uskusime, et kodumaal on jaaniõhtu. Olime täis igatsust ja lootust.
Otsekui peenikese niidina nirisesid läbi kivide ja kändude laulusõnad: «Kui jaanipäev tuleb, saan koju »
Egas midagi, leidsime Kolga-Jaani keskeas taluperenaise Minni Mölteriga küla lähedal lehtpuuvõsa taga väikese lagendiku, kus otsustasime teha jaanitule.
KOHALE TULI üsna palju rahvast, lisaks muusikamees Elmar Mutli akordioniga. Laulsime hoogsalt vanu tuntud laule. Äkki ilmus põõsastest välja miilitsamees käsuga tuli kustutada, laiali minna ja komandatuuri tulla.
Küla poliitülem oli väga kuri: «Mis põhjusel kogunesite ja laulsite mittevenekeelseid laule?» Ta ähvardas külas keldri ja kartsaga. See karikas läks siiski mööda.
Tuppa olid toodud kased, nõnda oli kodumaalgi kombeks.
KODUS TEHTI tavaliselt korpe. Meil täitsid nende aset kartulipudrust vormitud ja pannil küpsetatud «nagu korbid», mis olid täidetud hakitud porganditega, või imetilluksed rukkijahupätsikesed, täidetud kuivatatud vaarikatest või toomingamarjadest ilma suhkruta valmistatud jahumassiga, mille maitse meenutas mõrumandli oma.
Joogiks oli kuum kohv, mida valmistati peotäiest pliidiraual pruunistatud ja jahvatatud nisuteradest, ikka suhkruta.
SURNUAIAS käisime ka. Seal oli pilt riietuse tõttu groteskne. Kalmule minekuks püüti leida kas või üks parem riidetükk, hilp, mis oli esemete müügikorvi põhja jäänud. 1943. aasta osutus eriti raskeks — ostjaid oli vähe ja müüjatelgi nappis kaupa. Enamik kaaskannatajatest oli haigestunud või surnud.
Surnuaeda jagasime lehmade ja nende kookidega.
Jumalasõna luges Põltsamaalt pärit proua Paula Rebane.
NEED AJAD on jätnud valusaid mälestusi.
Palun lugejatelt vabandust, et söandasin puudutada meie noorte inimeste kerget ja lõbusat autovidinate aega oma raskete mälestuskildudega.
Neil ei keela keegi laulda (loe: karjuda) mis tahes laule mis tahes keeles, ka siis, kui nad neist sõnagi aru ei saa, peaasi et lood poleks maakeeles.