Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
14. JUUNIL möödus 65 aastat eesti rahva suurküüditamisest. 1941. aasta kurbade sündmuste meenutuseks lehvisid Eestis leinalipud ja kõikjal tähistati seda kui rõhutud aegade päeva.
Murtud Rukkilille Ühingu Viljandi osakonna liikmed on seda leinapäeva Ene Juuriku eestvõttel igal aastal üheskoos tähistanud. Tänavu sõitsime Võrumaale, kus osalesime hävitatud Eesti kodude mälestuseks Mõniste Süti küla endise Mäekõnnu talu õuele püstitatud monumendi avamisel.
SEE PÄEV SAI sündmuseks tänu Murtud Rukkilille Ühingu esimehele Enno Uibole, kes organiseeris tema omastele kuulunud ja okupantide hävitatud talu maadele kõnealuse tähise. Süti küla lähistel kauni Vaidva jõe kaldal asunud talu põletati 1944. aastal, osa suure pere liikmeid pages metsa, osa lasti maha ja osa leidis külma haua Vorkuta vangilaagrites.
Mälestusmärgi «Kivisse raiutud häbi» heaks andis iga Võrumaa vald mingi summa. Kuid mitte kõik ei suhtunud üritusse heatahtlikult. Üks kõnekas riigikogulane olevat öelnud: «Sättigu sugulased oma taludele endi raha eest monumente üles. Ja oleks veel mingi avalik koht, aga pärapõrgu!»
Kahjuks leidub meil tõepoolest juhte ja tippjuhte, kes ei ole huvitatud palju kannatanud rahvast. Nad ei mõista inimesi, kes tahavad, et mälestused jääksid elama ka tulevastele põlvedele.
Ühisel jõul sai monument siiski valmis. Selle avamisel peeti kõnesid, loeti Gustav Suitsu luuletust «Haarangute aegu» ja Kalju Lepiku patriootilisi värsse.
Oma kohalolekuga andsid sündmusele tähtsust juurde president Arnold Rüütel abikaasaga, Riigikogu liige Urmas Reinsalu, Võru linnapea Ivi Eenmaa ja paljud teised. President Rüütli kõne, mille ta pidas peast, oli südamlik ja kantud päevale sobilikust meeleolust. Sama sisukas oli Valga linnapea Margus Lepiku kõne, mida kuulati Valga leinamiitingul.
HARDAD MÄLESTUSHETKED annavad jõudu meie räsitud hingele. Hoiame pea püsti, teades, et kõrval seisab kaaslane, kellega on üheskoos sammutud ränka eluteed.
Paljud noored ei kujuta ette, kuidas 14. juunil 1941 kisti tuhanded eesti inimesed ebaseaduslikult kodudest ja küüditati loomavagunites teadmatusse. Nende vara konfiskeeriti ning selle realiseerimine jäi täitevkomitee esimeeste ja külanõukogu liikmete korraldada. Tühjaks jäänud kodud asustati võõrastega või hävitati.
KA VÄLISMAALASTELE on meie ajaloosündmused tihtilugu arusaamatud. «Miks te politseid ei kutsunud, kui see nii ebaseaduslikult sündis?» küsivad nad süütu lapse kombel.
Just seepärast tulebki ajalugu raiuda lisaks raamatutele ka kividesse — kivid tuleb panna kõnelema!