Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2446539t1hb7c9.jpg)
Ansambel Untsakad on saanud maha kaheksanda albumiga. Seekordsel plaadil «Metsa läksid sa 2» on avalikkuse ette toodud järjekordne valik metsavennalaule.
Untsakate eelmine plaat ilmus 2002. aastal, bändi kümnendal sünnipäeval. Uurisin bändi liidrilt Margus Põldsepalt viimase plaadi tagamaid ja Untsakate tulevikuplaane.
Viimane kord, kui sinuga vestlesime, rääkisid, et järgmisena on teil kavas panna plaadile hoopis kimp iiri folkpunkbändi The Pogues lugude kavereid. Kuhu see plaat on jäänud?
See on jäänud tõesti veidi ripakile Lood on kõik olemas ja need on head, trummipõhjadki on juba sisse mängitud, aga valmis pole see veel saanud.
Praeguse plaadi eelkäija «Metsa läksid sa», millel olid samuti sõjameeste ja metsavendade lood, ilmus 1998. aastal. Miks tegite nüüd pika aja järel taas sellise kogumiku?
Olen seda teemat vaikselt uurinud oma 15 aastat ja eelmisest korrast jäi osa lugusid üle. Käisin sel aastal veel elusolevaid sõjamehi kuulamas ja saingi kokku plaaditäie materjali. Nüüdse plaadiga on see teema ammendatud ja paneme metsavendade lugudele punkti.
Need on sõjameeste lood. Olgu öeldud, et nood sõjamehed on võidelnud kas metsavendadena või Saksa poolel — igal juhul punaste vastu. Näitab see valik teie ideoloogilist seisukohta või oleksite valmis tegema ühe plaaditäie ka Nõukogude poolel sõdinud meeste lugusid?
Ei, sellist asja me tegema ei hakkaks. Ma ei tahaks küll Untsakaid nimetada poliitiliseks bändiks, kuid oleme siiski «ühe poole mehed». Väga hästi on öelnud üks kunagine soomepoiss: võib vaielda selle üle, milline munder oli õige või vale, aga põhiline on see, et vaenlane oli õige. Ehk siis Punaarmee. Kui meie oma rahva vabadusvõitlusest ei laula, kes seda siis veel teeb?
Kas Untsakad mängib lihtsalt enda ja rahva rõõmuks või on teil täita ka missioon: talletada eesti rahva laule?
Eks ikka missioon ole ka, nagu rahvaluule koguminegi. Võtame kas või selle plaadi. Kümneid aastaid Saksa poole lauludest ja kogu sellest teemast vaikiti ning praegu oli viimane aeg neid jäädvustada. Kümne aasta pärast on need mehed kõik läinud ja pole kedagi kuulata.
Kas teile nende kahe metsavendade plaadi pärast natsibändi silti külge kleepima pole hakatud?
Huvitaval kombel ei ole. Kontsertidel teeme rahvale enamasti ikka tantsumuusikat, kuigi vahel mängime sekka ka neid lugusid — eks sõjameeste lood ole samuti suhteliselt hoogsad ja tantsitavad. Oli ju vaja hoida võitlusvaimu üleval.
Kas selleks olete valmis, et Vene saatkond ütleb plaadi kohta paar kurja sõna?
Esimese osa puhul olid presentatsioonil küll Vene meediakanalid kohal, aga midagi hullu sellest ei tulnud — ei usu, et nüüdki midagi erilist juhtuma hakkab. Kusjuures eelmisel plaadil olid ka niisugused lood nagu «Eerika» ja «Eesti leegionäride laul». Sellel plaadil nii teravaid lugusid ehk ei ole.
Ühes uue plaadi laulus on järgmised sõnad: «Meie maast ida pool/ asub punane joon./ Üle minna sealt keegi ei taha./ Seal on juutide võim,/ politrukkide roim — / õige eestlane lüüaks seal maha.» Kas sellised sõnad ei või pahandust kaela tuua?
Aga nii see ju tegelikult oli! Võta tollane Vene poliitbüroo. Olgu, poliitiliselt korrektne oleks tõesti panna punajuudid, aga et see laul pole minu tehtud, siis pole ma ka volitatud neid sõnu ümber tegema. Meie laulame nii, nagu algupärandis on.
Huvitav: kui praeguse plaadi väljatuleku ajal on see pronkssõduri jama, siis eelmise metsavendade plaadi ajal oli kuum teema Lätis korraldatud esimene leegionäride marss. Tookord muutsime tõesti laulus ühe rea ära. Tekstis «Kord võitles Lõuna-Venemaal vapper Eesti SS pataljon» jätsime need kaks S-i ära.
Põhiline osa Untsakate repertuaarist pole ju teie endi looming, vaid kokku korjatud pärimuslood. Kauaks seda pärimusmaterjali veel jätkub? Kas tuleb hakata rohkem omaloomingule mõtlema?
Rahvalooming näib tõesti ühele poole saavat või oleme meie halvad otsijad. Eks me hakka jah järjest rohkem rõhuma autorilugude peale. Aga oleme rahvamuusikast nii läbi imbunud, et äkki muutub ka meie omalooming mingil ajal rahvamuusikaks.
Seda ohtu järelikult pole, et Untsakad pakib pillid kokku ja ütleb, et aitab küll.
Me oleme juba nii palju teinud: sügisel saab 14 aastat. Kui oleme senikaua vastu pidanud, siis suudame ka jätkata. Muidugi tuleb otsida uusi nurki, oleme katsetanud nii soolokitarride kui trummidega, kuid põhivärk on pakkuda ikkagi rahvalikku tantsumuusikat.
Untsakate kõrvalt saab igaüks teha huvipakkuvaid ja veidi teistsuguseid kõrvalprojekte. Näiteks mina teen praegu koos Sulev Salmi, Silver Silla ja Ott Kaasikuga ansamblit Viljand — romantilist biidi moodi tantsumuusikat. Ja Kiritööga saab teha rahvusromantilist muusikat.
Kas järgmist Untsakate plaati tasub siis oodata mitme aasta pärast?
No järgmise plaadi tahaks ikka rutem välja saada, et meist ei jääks ainult mingisuguse militaarorkestri mulje. Usun, et aasta jooksul tuleb uus plaat ja miks mitte seesama The Poguesi kaverite oma. Kõik lood ootavad ju, oleme lihtsalt hirmus laisad stuudios käijad.