Anton Härma oli pedagoog ja humanist

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

19. mail möödus 110 aastat tuntud haridustegelase Anton Härma sünnist.

Vanema põlve eestlastele tuntud koolimees ja ladina keele õpikute autor Anton Härma (1936. aastani Hermann) sündis 1896. aastal Viljandimaal Taevere vallas Kaansoo külas kooliõpetaja peres.

Mitmekülgne õpetaja

Musikaalse inimesena juhatas Anton Härma tütarlastegümnaasiumis koori, armastas klassikalist muusikat ja laulis ka ise.

On andmeid, et 1922. aastal oli ta Koidu seltsi ja haridusseltsi laulupidustusel ettekantud oratooriumi «Simson» solistide hulgas. 1928. aastal toodi Ugala teatris lavale ooper «Traviata» ning osatäitjate nimekirjas seisab Milvi Laidi, Hugo Malmsteni ja teiste kuulsuste kõrval Anton Härma nimi. Ta esines ka järgmisel aastal tollase lauluõpetaja Valter Blossfeldti õpilaste kontserdil.

Pereisa ja ühiskonnategelane

1922. aastal abiellus Anton Härma Minna-Johanna Ronimoisiga. Nende perre sündis kaks tütart: 1923. aastal Aino-Alice ja kolm aastat hiljem Ellen-Erika.

Kodu ja koolitöö kõrvalt leidis Härma aega ühiskondlikuks tegevuseks. Ta oli Viljandi Lastekaitse Ühingu asutaja ja esimene esimees aastail 1929—1932, Viljandi Vaeslaste Kohtu esimees ning Ugala teatri ja 1929. aastal Riigikogu liige. Kõigele lisaks tegutses ta vandeadvokaadina.

1932. aastal kandideeris Anton Härma edukalt Paide Ühisgümnaasiumi direktori kohale. Ta töötas Paides 1940. aastani, andes tunde ka progümnaasiumis ja kaubanduskoolis.

Riigihoidja käskkirjaga sai Anton Härma 24. veebruaril 1938 Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Eesti riigi ja rahva heaks tehtu eest anti talle aasta hiljem Eesti Skautide Maleva peastaabi otsusega skaudisõprade kõrgeim märk, svastika nõel.

Tagasi Viljandis

1940. aastal kolis Härma perekond Viljandisse tagasi. Oli nõukogude okupatsiooni aeg ning enamlaste valitsuse käsul vahetati Paide ja Viljandi gümnaasiumi direktor: Anton Härma kinnitati Viljandi 2. keskkooli ja kaubanduskeskkooli direktoriks ning senine siinne juhataja Theodor Koik viidi Paidesse, kust küüditati 14. juunil 1941 Siberisse.

Kommunistlik režiim lõhkus senise haridussüsteemi. Eesti Vabariik oli kindlate põhimõtetega ja neid pooldasid nii lapsevanemad kui õpilased. Saksa ja nõukogude ajal tulid uued ametiasutused, tõekspidamised ja õppeained: saksa ja vene keel ning konstitutsioon. Ajalookäsitlus muutus ja isegi geograafiaõpik ei sobinud enam.

Veel keerulisem oli olukord ideoloogia alal. Õpetajad ja koolidirektorid pidid propageerima kiiresti vahetuvaid vastandlikke «tõdesid». Eksimisele järgnes raske karistus.

Direktor Anton Härma püüdis kõigi raskuste kiuste anda õpilastele õigeid lähtekohti ja tegi seda väga hästi. 1943. aasta lõpukõnes kasutas koolijuht mõistujuttu päikesest.

Ennevanasti olnud väikestel rahvastel väikesed päikesed, suurtel suured. Igal rahval olnud hea meel oma päikese üle. Siis olevat mõned väikesed rahvad hakanud vaatama, et küll naabritel on ilus suur päike, tahaks endale ka niisugust. Nad saidki õiguse kasutada naabrite suure päikese valgust. Oma päike kui tarbetu kustutati. Siis aga hakanud suur päike tuhmuma. Kõige enne jäänud pimedusse väikesed rahvad, kellest suur oli kaugel. Neil olnud oma väikestest päikestest kahju, aga midagi polnud enam teha.

Küllap mõtles direktor suure päikese all Stalini võimu ja Saksa riigi kustuma hakkamist. Selline teadmine aitas lõpetajail endil hinnangut anda olukorrale, kus ees seisis Saksa sõjaväkke mobiliseerimine.

Autoriteet õpetajatele ja õpilastele

Rahvale ja riigile rasketel aastatel 1940—1949 jättis Anton Härma püsiva jälje tollase Viljandi 2. Keskkooli koolipoiste ellu.

Ta oli tagasihoidlik inimene, alati korrektse välimusega rühikas pikk mees. Nägu oli tõsine, esmapilgul sageli sünge, kuid selle ilme taga olid peidus osavõtlikkus ja headus, mis avaldusid õpilaste või õpetajatega probleeme arutades.

Ebameeldivates olukordades võis ta näida vihane, kuid sõnades ja toonis see ei peegeldunud. Kärkimist ja karistamist tema pedagoogiliste võtete hulgas lihtsalt polnud. Oma nõudmiste ja soovide täitmise saavutas ta autoriteediga.

Õpetajana pööras Anton Härma suurt tähelepanu ladinakeelsete sententside meelespidamisele ja mõistmisele. Mõtteterade põhjalik läbiarutamine andis näpunäiteid eluks ning aitas kujundada ellusuhtumist. Kreeka ja rooma mõttetarkade õpetussõnade seos ilmnes ka tema enda mõttelaadis ja käitumises õpetaja ning koolijuhina.

Ladina keele õpikute autor, väga suurte kogemustega ja ettenägelik pedagoog pühendas äärmise vaoshoituse ja järjekindlusega poisse ladina keele tekstide tõlkimise saladustesse. Tõlgiti Caesari proosat ja Ovidiuse värsse ning õpiti sõnu, grammatikat ja sententse, mida keskkooli lõpuks võis mälus olla ehk saja ringis. Anton Härma teadis, et paljudel katkeb pärast kooli lõpetamist ladina keelega kontakt, sententsid aga jäävad ning näitavad inimese haridust ja haritust.

Anton Härma püüdis hoida õpetajaid ja õpilaskonda ühtse kollektiivina. Tema ajal alustati pooleldi põlenud koolimaja remonti, tegutses linna ainus liuväli, soodustati igati sporditööd, väga heal tasemel tegutsesid koolimeeskoor ja puhkpilliorkester ning teisedki isetegevuskollektiivid.

Tal oli põhimõte, et õpilased peavad saama koolis muusikat ja sporti teha. Kaks džässorkestri koosseisu, vokaalansamblid ja solistid sisustasid koolipidusid. Džässorkester oli üks Viljandimaa paremaid. Mujal esines see ainult direktori loal.

Õppeasutusel olid oma jalgpalliväljak ja kiiruisuradadega hokiväljak. Korvpalli-, jalgpalli- ja jäähokimeeskonnad tulid Eesti koolinoorte meistriks.

Koolil olid tugevad õpetajad, igaüks neist oli isiksus. Direktor seisis nende taga ning astus välja erandolukordades. Kui õpilastel oli väljaspool õppeasutust pahandusi, tõttas ta ise kohale ja palus võimumeestelt poisi enda valdusse, sõnades: «Meie karistame oma õpilasi ise koolis.» See süsteem toimis enne nõukogude aega, siis tekkis tõrkeid. Kord ootas direktor kohapeal hommikuni, kuid sai poisi siiski kätte. Julgeolekus palus ta, et arreteeritud õpilased lubataks eksamitele.

1945. aasta 29. septembrist on säilinud Anton Härma kiri Viljandimaa miilitsaosakonna ülemale. Ta protesteerib selles 100-rublase trahvi vastu, mis oli talle määratud selle eest, et ta võttis õpilasi keskkooli ilma passi ja sissekirjutuseta. Maaõpilastel oli vaja linna registreerimiseks ja passi saamiseks teatist kooli vastuvõtmise kohta. Kooli jäämine päästis mitu soomepoissi Siberisse saatmisest.

Võimudele pinnuks silmas

1949. aasta NKVD eriteadetes kirjutati Anton Härma kohta: «Kodanlikul ajal Isamaaliidu liige. Lähedased suhted õp. Kurrikuga, arreteeritud nõukogudevastase tegevuse eest. Naisel Tarvastus kulakutalu.»

Selleks ajaks oli Anton Härma õpilastest trellide taha läinud kolm nõukogudevastast rühmitust.

1949. aasta 10. jaanuaril peetud Viljandimaa parteiaktiivi koosolekul teatas maakonna haridusosakonna parteiorganisatsiooni sekretär Rastorgujeva, et algorganisatsioon ei suuda oma mõjuga koolidesse ulatuda. «2. keskkooli noored on meelestatud nõukogudevastaselt ja avalikult astuvad selliselt välja,» seisab protokollis. «Kooli direktor Härma ei pööra sellele mingit tähelepanu ning isegi osa õpetajaid varjavad õpilaste meeleolu ja teguviisi koolis. On viimane aeg vabaneda sellisest direktorist, kui seda on Härma.»

Seltsimees Voronin on samal koosolekul öelnud, et ideoloogiline kasvatus koolinoorsoo hulgas on nõrk, ning toonud näiteks asjaolu, et 2. keskkooli noored mõisteti nõukogudevastase tegevuse pärast kuni 25 aastaks kinni. Sama kooli 31 õpetajast üheksal oli leitud poliitiliselt kompromiteerivaid materjale.

Direktor Anton Härma jäi truuks 1922. aasta 27. juunil antud vandele: «Mina tõotan ja vannun ustavaks jääda Eesti demokraatlikule vabariigile ja tema seaduslikule valitsusele...»

Ei ole teada, kas Anton Härma väljavahetamine 1949. aastal oli ette valmistatud varem, kui leidsid aset keelatud lõpumärkide õnnistamine ja õpilaste salaorganisatsiooni Triumviraat paljastamine.

2. keskkooli direktoriks määrati Artur Reemer. Anton Härmast sai Tallinnas raskesti kasvatatavate laste kooli direktor.

Anton Härma suri 7. märtsil 1979 ja on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.

ANTON HÄRMA

Lõpetas 1917 Riia vaimuliku seminari ja kaugõppe teel 1928 cum laude Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Edasi õppides omandas keskkooliõpetaja kutse ladina keeles, filosoofias ja kodanikuteaduses.

Anton Härma töötas Kaansoo õigeusukoolis, Viljandi tütarlastegümnaasiumis ja samal ajal ka poeglaste- ning linnagümnaasiumis. Ta õpetas loogikat, hingeteadust, filosoofiat, kodanikuõpetust, majandusteadust, ladina ja vene keelt ning laulmist. Tema sulest on ilmunud üksteist ladina keele õpikut ja lugemikku, nende hulgas meditsiiniõppeasutustele mõeldud õpik.

Allikas: Tiiu Luik

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles