Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
PRONKSSÕDURI ÜMBER käiv jahumine on tõrjunud presidendivalimiste teema teisejärguliseks. Mõni end rahvuslaseks või vabadusvõitlejaks pidav Eestimaa poeg on valmistanud Venemaa puna-äärmuslastele erilist rõõmu, andes mõista, justkui ei soovikski Eesti oma suure naabriga rahu, nagu oleksid eestlased loomult fašistid, kellele meeldiks jätkata lõppenud maailmasõda lõpmatu sõnasõjaga.
Venemaa võimukandjad vajavad peale vene äärmuslaste uut õigustust militaarkulutuste suurendamiseks ja sõjavarustuse moderniseerimiseks, et suur vene rahvas tajuks vaenulikku ümbrust, mõistaks vajadust kaitsta rahvuskaaslasi ka väljaspool «roodinat» ja kiidaks heaks impeeriumi vägevuse taastamise idee.
ME EI TEA, kas ja mil määral Venemaa või tema pojad meie rahvuslastele selle rõõmu eest tasuvad. Teame üksnes, et nad on välja teeninud korraliku tasu. Teame ka seda, et nii mõnigi neist on väliseestlane, kes laseb jalga, niipea kui olukord muutub pisutki ohtlikumaks. Enamikul pole positiivseid poliitilisi ideaale ja nad on üksnes enda näitamiseks alati valmis alustama kui tahes ohtlikku mängu.
Riigikogus õnnestus isamaalastel nurjata sisu poolest rahulepingu tähendusega Eesti—Vene piirilepingu sõlmimine, lisades allkirjastatud lepingule preambula, mis viitas ja vihjas sellele, et teine pool on okupant ja meie põlisvaenlane. Vene valitsus ei tahtnud seda oma allkirjaga tunnistada, võttis allkirja tagasi ja pidas vastuvõetamatuks, et keegi seda laadi tõde Venemaale nina alla hõõrub.
PRESIDENDIVALIMINE OLI viimastel nädalatel tähtis ainuüksi muude, näiliselt palju tähtsamate sündmuste taustal. Kui president Arnold Rüütel ei allkirjastanud seadust, milles oli säte teha president välissuhtlemisel aruandekohustuslikuks ja koordineeritavaks välisministeeriumi ees, siis leidis «Äripäev» võimaluse kasutada seda põhiseadusest tulenevat asjaolu näägutamiseks ja irisemiseks. Presidendi ettepanek moodustada komisjon pronkssõduri kui probleemi arukaks lahendamiseks osutus jällegi mõne väljaande arvates vastuvõetamatuks.
Vanasti juhtisid eestlaste maad ja rahvast vanemad. Vanemaks valimine oli tunnustus ja austusavaldus nende elukogemusele, tarkusele ja tasakaalule. On tõenäoline, et Eesti omariikluse veretu ja vägivallatu taastamine olnuks küsitav, kui otsustaval hetkel poleks olnud võtmepositsioonil Arnold Rüütel. Ta võttis vastutuse enda kanda ja maandas sellega enamiku ohte, mis meie rahvast ähvardasid.
Selles pole katset vähendada teiste pöördelistest sündmustest osavõtvate rahvajuhtide teeneid. Tänu neile või mõnikord nendest hoolimata kaldus rahvas idanaabriga suhtlemises toetama Arnold Rüütlit.
Nüüd tundub paraku, et meil on loobutud läbi aegade kestnud ning kultuurrahvastele omase vanemate elukogenud inimeste austamisest.
See viitab asjaolule, et meie elamis- ja käitumiskultuur on hakanud mõningates ringkondades alla käima. Viimasel ajal on sellist vaimset nihilismi õigustatud nõukogude aja meenutustega: eks olnud ju Brežnev, Andropov ja Tšernenko võimul surmani ja veidi kauemgi. Kummatigi polnud sellel otsest seost nende tegelaste vanusega, vaid süsteemi loomusega.
MITTE KEEGI pole kaitstud surma eest. Presidenti valides tuleb eelistada inimest, kes on tegudega näidanud, et saab sellel vastutusrikkal ametikohal hästi hakkama. Tegelikkus ja kogemus tõestavad nii siin kui igal pool mujal palju rohkem kui arvamused, mille katteks on üksnes spekulatiivsed oletused.