Ligipääs internetile peaks kuuluma inimeste põhiõiguste hulka

INTERNETI ARENG esitab suure väljakutse kehtivatele õigustele informatsiooni kätte saada ja levitada. See on proovikivi sõnavabadusele, autoriõigustele, privaatsusele ning sellele, kui hästi andmetele ligi pääseb. Minu seisukoht on, et sellele murele tuleb ühiskonnas otsida universaalne lahendus.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste deklaratsioon ütleb, et inimesel on õigus arvamus- ja sõnavabadusele ning levitada kõiki väljendusvahendeid kasutades teavet ja mõtteid. Võib öelda, et see on põhiõigus.

Praegu on kerkinud küsimus, kuidas tehnoloogia sellele õigusele allutada, sest tehnoloogiline reaalsus sunnib meid muutma eneseharimise paradigmat.

Tehnika arenguga on kaasnenud tendents, et suurem osa informatsioonist kolib paberitelt ja riiulitelt internetti. See on loomulik, sest nii on võimalik kulusid kokku hoida ja tegevusi efektiivsemaks muuta.

SIIT KOORUB vastuolu meie põhiseaduses kehtestatuga. Nimelt on igaühel õigus saada vabalt üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Piiranguid tohib seada vaid üksikutel juhtumitel. Samuti sätestab Eesti põhiseadus, et igaühel on õigus oma ideid levitada.

Me peame mõtlema sellele, kuidas põhiliste inimõigustega seoses vaadelda ja fikseerida õigust suhelda ning saada ja levitada informatsiooni. Oluline on ka, kuidas tagada praktikas, et nendest õigustest osa saadaks.

MULLE TUNDUB, et praegu ei ole kõikidele kodanikele, ei noortele ega vanadele, enam põhiõigused tagatud. Või on nad põhiseaduse ja madalama taseme aktide näol fikseeritud, aga neid ei suudeta inimestele täies ulatuses garanteerida.

Meenutan, et kolmandikul õpilastest ei ole kodus ligipääsu internetile. Suures osas on see seotud majandusliku seisukorraga, sest vaesematel perekondadel ei ole raha hankida lastele arvutit ja internetiühendust.

ARVUTI EI OLE enam pelgalt mängimise vahend. Internetist on saanud tavaline ja palju kasutatav suhtluskanal. Olukorras, kus suur osa informatsioonist on kolinud internetti, on sellele ligipääsu puudumine seadnud kahtluse alla inimeste põhiõigused.

Kas kõigil on ikka võrdsed võimalused teabele ligi pääseda? Kui seadusega on antud garantii, ent tegelikult ei suudeta seda tagada, siis selle väärtus devalveerub.

On teinegi mure. Tiigrihüppe programmis tehti uuring, mille tulemused näitavad, et haridusliku kihistumise üks põhjusi on tehnoloogia ja informatsiooni puudus.

Teisisõnu sõltuvad sellest, milline on õpilase ligipääs internetile, tema haridus ja edasine elukäik. See on veenev argument, mis tõestab, et juurdepääs teabele on tänapäeval üks olulisematest faktoritest inimese hakkamasaamise määratlemisel.

KAS TÕESTI on nii, et lapsel, kellel on kodus internet, on stardipositsioon märkimisväärselt parem kui sellel, kellel seda pole? Tundub nii.

Siinkohal jõuame tagasi sinna, kust alustasin. Asjaolu, et suurem osa informatsioonist on liikunud internetti, on muutnud ühiskondlikuks väljakutseks tagada internetiühendus kõikidele Eesti elanikele.

Sellest tulenevalt leian, et internet peaks olema kõikidele Eesti inimestele tagatud põhiõigus.

On selge, et turuolukorda riiklikult sekkuda ei ole õige. Küll aga on tänapäeval võimalik pakkuda kõikidele inimestele baastasemel internetiühendust.

Internet kui põhiõiguse tagamine jääb praktikas mõttetuks, kui kolmandikul inimestest pole võimalik oma perekonda arvutit muretseda. Ilmselt ei saa riik kõigile arvutit osta, kuid võiks olla abiks suurte hangete ja paindliku rendiga.

Isaac Asimov kirjeldas oma teoses «Asum» inimeste suhtlemist aastal 2000 kui postkontorite kaudu telegrammide vahetamist. See näitab, kui suure sammu me lühikese ajaga oleme astunud. Aga olgem ausad — tõenäoliselt on see alles esimene suur samm enne sadat või tuhandet järgmist.

EESTI ON ÕNNELIK väikeriik. Meil on võimalik kiiresti ja valutult astuda samm, mille teised riigid 10—15 aasta perspektiivis kindlasti teevad. Ligipääs internetile tuleb kuulutada üheks põhilistest inimõigustest ja tagada, et see oleks ka tegelikult kõigile garanteeritud.

Konkurentsieelis, mis 15 aasta pärast on maailmas arvatavasti norm, peaks olema midagi sellist, mille vajalikkuses pole põhjust kahelda.

Kogu Makedoonia on juba WiFi-ühendusega kaetud.

Kui meil pole enam võimalik olla esimesed, siis olgem parem teised, mitte viimased!